kolmapäev, 14. august 2019

Eesti lipp ümber Mount Blanci ehk TMB matk

Nii.. uued seiklused..
Videod nagu ikka lähevad siia üles: https://www.youtube.com/playlist?list=PLir_vgwT_hnqakLAh4ftjsVmQrpynT64_

Otsustasime Mannuga teha tiiru peale Mount Blancile ja mõeldud ning kohe ka lennupiletid Bergamosse ostetud. Ega me suurt planeerida ei jõudnud aga oleme ju matkamas küll käinud, kui rasked need 11000 tõusu- ja teine samapalju langusmeetereid ikka olla saavad.

11.08 lendasime Riiast Bergamosse. Enne veel olid meil mõlemal mõned seiklused. Mina ei saanud Riia bussijaamast lennujaama ja Mannul oli põnev vahejuhtum bussijuhiga Valgast-Riiga.

Bergamo lennujaama tuli meile vastu Jack, sõitsime kõik koos armsasse Itaalias väikelinna jäätist sööma. Siis nautisime teises väikelinnas ühe mäe otsas (vaatega Milanole) Proseccot iga reis ju algab klaasi kihisevaga, tegime pitsad, pakkisime Jacki juures seljakotid ning matk võiski alata.


Hommikul sõitsime auto ja bussiga Courmayeur'i. Kohale jõudsime kaheteist paiku, ees ootas 175.5km matkarada ning 11591 meetrit tõusu ja samapalju laskumisi, seljakotid kaalusid kummagil 10kg. Aega matkaks 7.5 päeva, tagasi peame olema 19.08 lõunaks, et jõuda Malpensa-Tallinn lennule. Esimene ülesanne Courmayeur'is oli leida pagasile (kohvrile, kus sees varuriided) hoiukoht, et tagasi tulles oleks puhtaid vahetusriideid. Turismiinfo tädi aga ütles Mannule, et siin linnas küll pagasihoidu pole ja et kui ei ööbi, siis hotellid kotte hoiule ka ei võta. Nonii.. mis siin ikka, ruttu nett lahti ning googeldama. Leidsime ühe lähedal asuva hotelli, kus oli vähemasti pagasihoid kirjas ja seadsime sammud sinna poole. Kohale jõudes selgus, et see on ainult külastajatele ja tuba maksab 200EUR öö - mõtlesime, et veidi kallis pagasihoid ja loobusime. Ruttu booking.com lahti, et leida odavaim majutusasutus. Booking.com'ist leidsime ühe hotelli kõigest 120eur öö, probleem aga selles, et reaalselt me sinna ööbima ju nagunii ei jõua. Tingimusi vaadates selgus, et kuni 15.08 saab tasuta tühistada, broneerisime hotelli, viisime kohvri sinna pagasihoidu ja olimegi matkaks valmis. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.


Edasi oli minek vaid ülesmäge, sõna otseses mõttes - esimesse pausikohta mäe otsas oli 5km ja 789 tõusumeetrit. Saime kohe esimese emotsiooni ja väga ilusad vaated. Mäe otsas oli tuuline ja sai ka veidi lubatud vihma. Edasi kõndides avanes vaade Mont Blanc'ile.






Esimest päeva alustasime hilja, kuid jõudsime kõndida 6h 31min, 18km, tõusumeetreid 975m ja laskusime veel 650m. Ööseks seadsime telgi veiste karjamaale, loputasime suurema higi jääkülmas mäeojakeses maha, tegime kiire õhtusöögi ning keerasime ruttu kerra.

Teine päev tõi veel kilomeetreid, hommik oli jahe ning seetõttu tegime hommikusöögi veidi hiljem. Matkamist alustasime kell 7 hommikul. Telki kokku pannes sai ka kildu... keda huvitab, see vaadaku videosid, pilt ütleb ikka rohkem kui tuhat sõna.
Esimene suurem mägi oli Grand Col Ferret, mis on 2537 meetri peal ning mäe otsas oli ka Itaalia-Sveitsi piir. Mäest üles ronides nägime kaugustes mägikitsi, nemad alles tukkusid ning ootasid ilma soojenemist, meil oli aga mäest üles rühkides piisavalt soe. Mäe tipus oli siiski väga tuuline, tegime kiiresti pidid ja kappasime edasi.

Laskudes La Peule suunas kuulsime läbi udu kellahelinat, edasi sammudes nägime ka lehmasid. Neil olid päris suured kellukesed kaelas ning matkates kostus see kellahelin päris kaugele, lehmi oli kuulda palju enne kui neid tegelikult märkasime. Need suurte kelladega udus liikuvad mägilehmad olid ülilahedad. La Peules uudistasime jurtasid, tegime kiire snäki ja tee läks edasi mäest alla La Fouly poole. La Foulyst veidi välja jalutades lubasime endale päikesepaistel pikema pausi, venitasime, võtsime päikest ning  tegime ka söögi. Pudru kõrvale sai korjatud vaarikaid.


La Fouly ja Paz de Fort'i vaheline tee viis küll mäest alla, kuid oli väga kena. Veidi mööda jõesängi ning veidi mäenõlva pidi, kohati oli teerada päris kitsas ning vastutulevatest inimestest möödumine üsna keeruline. Õnneks kõige kitsamate kohtade peal me suurte vastutulevate gruppidega kokku ei juhtunud.


Iga hea asi saab kord otsa ning peale Paz de Fort'i ja kohustusliku jäätisepausi (Ben Jerrys) viis tee ilmselgelt jälle ülesmäge. Hingasime sügavalt sisse ja matkasime aga edasi Champex-Lac'i suunas. Teele jäi üks väga huvitav koobas, koopas sees taskulambivalgel kõik sätendas ja oli nagu tuhandeid briljante täis - väga-väga ilus. Samuti avastasime, et keegi tore kunstnik on ühe rajaosa kaunistanud puuskulptuuridega. Iga natukese aja tagant tervitas meid uus põnev skulptuur ning puude vahelt hakkas juba avanema ka järjest ilusamaid mägedevaateid.

Chapmex-Laci jõudes olime päris väsinud. Kuna järvevesi oli väga külm ning päike juba madalal, otsustasime ujumise vahele jätta ning teha kiire pesu hoopis avalikus tasuta WC-s. Hõivasime selle tarbeks invaWC, koorisime end paljaks, tegime kiire pesu kraanikausis ning panime selga soojad ning veidi puhtamad magamisriided. Kõndinud olime juba 10h ja 35 minutit (ilma pausideta), 24,98km, millest tõusumeetreid oli 1360m ning langusmeetreid 1445m. Õhtu lõpuks mõtlesime end kostidada mõnusa õhtusöögiga mõnes pubis. Selgus aga, et osad pubid olid juba kinni (kell oli vist 19 läbi) ja teised juba broneeritud. Linnakese alguses oleks üks pubi meile küll sobinud, kuid kuna olime sellest juba mööda kõndinud ja tagasi (mäest alla) me minna ei tahtnud, siis tegime kiired müslibatoonid ja sammusime linnakesest välja sobivat kämpimiskohta otsima. Õnnetuseks oli iga natukese aja tagant kas mingi kallim majutusasutus või eramajade punt ning kellegi hoovi ju ometi telki panna pole ilus. Kella enam käima ei pannud, kuid kõndisime kindlasti üks 2-3km, õnneks läks tee allamäge. Lõpuks leidsime ka väikese metsatuka kuhu oma telgi üles panime, õhtusöögiks oli Risotto ning öö saabudes kolisid metsatukka ka naabrid punaste väikeste telkidega.

Hommikul ärkasime varakult ning kuna vesi sai õhtul ära kasutatud panime varustuse kokku ning matkasime edasi kuni esimese mõnusama jõeäärse kohani, kus tegime pausi, et teha hommikusöök. Selleks ajaks oli meist mööduda jõudnud sörkida juba mõni varajane jooksja, kes ilmselt harjutas augusti lõpus toimuvaks ultramaratoniks (hullud inimesed).

Tee läks edasi aina mäest üles, järgmine mäetipp oli Bovine 1987m. See rajalõik oli väga lahe, nii ojade ületused, vaated kui rada ise. Tipu poole jõudes avanesid mägiheinamaad, järgmised lehmakarjad ning miljoni vaatega vannid (joogikünad). Kuna päike lõõmas ja ilm oli soe, otsustasin ühe vanni võtta. Vesi oli küll karastav, kuid nagu mu head sõbrad teavad, siis video ja foto nimel olen kõigeks valmis. Vaated olid tõesti võrratud, pildid vist ei anna seda kuidagi edasi.

 











reede, 30. november 2018

Hanoi ehk põhja Vietnam

Hanoi oli äge ja niii ammu, et vaadake parem videosid. Kui sinna uuesti lähme siis teeme juba uued seiklused....
Põhja-Vietnami me rohkem ei näinudki, sest koduigatsus oli juba suur ning otsustasime varem tagasi lennata.
Vastuvõtt Tallinna lennujaamas oli legendaarne ja jääb vist alatiseks meelde. Tervitused Jarkkole ja Laurile!


Mekongi delta tuur

Peale rattatuuri sõitsime bussiga tagasi Ho Chi Minh'i, bussis tapsime prussaka ning ööbima sattusime eriti kehva hosteli. Kuna bussijaam asus kesklinnast kaugel ja Mekongi delta tuuri jaoks oli meil pick up ükskõik kust, siis valisime bussijaama ümbruses kõige kõrgema hinnanguga ning lähemal asuva hosteli. Õnnetuseks oli see paras peldik. Kohale jõudes selgus, et neil pole meile voodeidki anda või noh üks voodi ja siis elutoa diivan... päriselt!? Olime väsinud ja üsna nõutud ning rattasõidust ka mustad. Ōnneks lugesid nad meie nägudest, et diivanil me küll ei maga ja lõid ühe tüübi siis meie asemel diivanile. Leppsime muu jamaga ja saime magatud. Hommikul tuli meile väga tore giid aga järgi, tõi kohvi ja hommikusöögi ning nii algas autosõit Mekongi deltasse.

Kohale jõudes hüppasime kohe paati, et jõel veidi ringi kruiisida. Kohe anti kätte ka kookosvesi. Elu on ikka ilus küll.


Käisime vaatamas kuidas riisipaberit ja kookosekomme tehakse, sõime väga mõnusa ja hea lõuna, puhkasime sutsu võrkkiiges ja siis kruiisisime paadiga edasi, käisme telliste ja pottide tegemist vaatamas. Õhtul viidi meid ühte kodumajutusse, kus saime perega koos õhtusööki valmistada ning õhtul väga tähtsat jalkamatsi Vietnami ja Kambodza vahel telekast vaadata.

Paatide ninadesse on maalitud silmad, et kurjus ja õnnetus paati ei tabaks.

Kookosekommide valmistamine

Plaksriisi tegemine, nagu popkorn, aga riisist

Kokkamime kodumajutuses


Teine päev saime ujuvat turgu vaadata, kus olid nii suured hulgimüügi paadid, kui väiksemad paadid, mis suurtelt kaupa ostsid ja selle siis edasi maapeal asuvale turule viisid. Lisaks muidugi sööki have jooke müüvad paadid. Saime meiegi hommikusöögi paadis.





Edasi sõitsime vaatama, kuidas riisinuudleid valmistatakse ja sealt edasi sõitsime jalgratastega kakaofarmi.

Giidi juhtimisel rattatiir

Püha puu

Kakaoshotid

Kakaopuu viljad

Lootose õied puuviljaaias

  Rattaga ikka edasi

Jackfruit

Kokkuvõttes oli Mekongi delta tuur lahe. Giid rääkis väga heas inglise keeles lahkelt meile nii vaatamisväärsustest, Vietnami poliitilisest olukorrast, kohalikust elust-olust ja ka endast ja oma perest. Saime teada palju huvitavat ning arutleda erinevatel teemadel. 

neljapäev, 22. november 2018

Canyoning ja rattatuur Da Latis

Peale Mui Ne kokanduskursust sõitsime bussiga Da Lat'i. Bussisõit oli üsna piinarikas, põlved mahtusid vaevu istmevahesse (ehk oli ülikitsas) ja ka tee päris kurviline ja auklik. 
Da Latis suundusime hosteli, pakkisime end lahti ja otsustasime teha väikese jalutuskäigu linnapeal. Seadsime sammud Maze pubisse. See oli väga lahe, 6 korrust kitsaid käike väga head passiooni ja rummi kokteilid ning kiftid maalingud ja nurgakesed. Avastamisrõõmu jätkus kauemaks.






Järgmise päeva hommikul aga korjati meid ööbimiskohast peale, et saaksime minna canyoning'i tegema.


Enne seiklust pidi kohalik doktor su terveks tunnistama - mõõdeti vererõhku.













Uus päev tõi uue seikluse. Kuna viimane bussisõit oli paras piin, otsustasime Mui Ne'sse tagasi jalgratastega sõita. Esimese poole viidi meid autoga, siis 65km ratastega ja viimane jupp veel autoga. Rattasõit oli suures osas mäest alla ja meile väga meeldis.






Taamal draakoniviljapuude istandus