Me pole juba tükk aega oma seiklusi jaganud... tagantjärgi ka neid taaselustama ei hakka, aga täna oleme me Marokos - Marrakeshis. Istun siin oma Riadi kasutusel, päike paistab ja on mõnusalt soe.
See reis on meil läinud üle kivide ja kändude... nüüd kõigest lähemalt.
Mina sain 35 detsembris ja Mannu saab sama vanaks täpselt kuu aega hiljem jaanuaris. Sel korral otsustasime, et me suurt pidu ei tee ja sõidame hoopis Marokosse ning kutsume kõik sõbrad kaasa.. saab siis tulla see, kes saab. Mõeldud tehtud ja nii me 2. jaanuari varahommikul, 6 matsi autos, Riia lennujaama poole suundusime. Kellel oli uusaasta pidustustest veidi paha, kes veidi haige ja meie vaene 11 kuune beebi Ott oli paar päeva tagasi veel 40oC palavikuga, kuid nüüd antibiootikumide peal ja juba palju paremas seisus. Tunne oli ärev, et kuidas ikka me nii mindud saame ja mis sest reisist üldse saab. Teine laar häid kamraade (4 täiskasvanut ja 2 last) pidid tulema teise lennuga, kuid ka seal olid viirused oma töö teinud ja kohale jõudis vaid 3 täiskasvanut ja 1 laps. Kokku jõudis Marokosse siis 9 täiskasvanut, 1 beebi ja 1 väikelaps. Neist 2 olid täitsa haiged (palavik ja värki), 2 veidi tõbised ja 1 paranemas.
Maandusime Marrakeshis, kus vastas oli meil transfeer ja suundusime kohe 7 päevaks ookeani ääres asuvasse Essaouira linnakesse. Kohale jõudsime pimedas ning kuna meie majutus (riad, mis muideks tähendas vanasti rikastele mõeldud väikest paleed) asus vanalinnas (Medina) ja sinna autoga ei saanud, siis ootas meid parklas üks käruga onu. Kotid läksid kärru onu asus reipal sammul kuhugi suunas ja meie siis püüdsime temaga sammu pidada ja lootsime parimat. Kohati oli tunne juba nagu halvas õudusfilmis... onu kottidega kadus kuhugi nurgatagusesse väikesesse tänavasse ära, ühtegi teist hingelist ümber polnud ja tänav ei tundunud ka kõige turvalisem. Aga kõik läks hästi ja ühes kangialuses kohas oligi meie "hotelli" uks. Hurraa.. kõik kohal, kotid alles ja majutus ka täitsa okei, kuigi sissepääs oli tõesti päris kahtlane. Pidasime kiirelt omadega aru ning lippasime meie võõrustaja järel läbi kitsaste tänavate mõne toidukoha otsingule. Midagi leitud istusime maha... toit pidi kohe (10 minuti jooksul) tulema, kuid see oli meie esimene õppetund Marokos - kui sulle öeldakse, et 10 minutit, siis läheb vähemalt 40 minutit. Lõpuks saime siiski kõik söönuks ning kuna olime väga väsinud siis kobisime tubadesse ja panime silmad kinni.
Lennujaamas
3.jaanuar Essaouiras ehk meie reisi esimene päris päev möödus vanalinna avastades, turu kaupa uurides ning ringi jalutades. Värve, lõhnu ja segadust oli kogu raha eest. Käisime läbi kõik vanalinna turutänavad, käisime rannas, avastasime sadamat ja vana Portugali kindluse müüre ning jõime värskelt pressitud granaatõuna ja apelsini mahla.
Peame plaani kuhu minna ja mida teha meie riadis:
Armsas ookeaniäärses Essaouira linnakeses veetsime me neli mõnusat päeva. Käisime surfamas, avastasime hamamme (oli nii põnevaid kui ka väga mõnusaid kogemusi), külastasime pea kõik linnakese apteegid ära, käisime päikeseloojangul ratsutamas ning mõned jõudsid ka ATVdega sõitma. Tahtsime ka lohesurfi proovida, kuid kahjuks sel ajal kui meie linnas olime polnud piisavalt tuult. Neid, kellel mõnd haigustunnust küljes polnud sai ühe käe näppudel lugeda.. aga saime hakkama ja tegelt oli väga tore. :)
Kõik surfamaa.. vesi oli täitsa okei ning külm ei hakanudki
