esmaspäev, 3. juuli 2023

Paras pähkel GR20

32 tundi reisimist, et jõuda matka alguspunkti Calenzanosse - auto, lennuk, buss, laev, rong ja natuke hääletamist ning olemegi kell 13 rajal. 

Rada on kohe algusest peale niiii ilus. Ja nii vaheldusrikas, et korraks ka ei hakka igav. Aga on ka väga raske. Palju raskem, kui arvasin. Liikumiskiirus on 1,5 km tunnis - see ütleb nii mõndagi raja raskuse kohta (edaspidi muidugi tuli ka päevi, kus liikusime isegi alla 1 km tunnis). Aga mis siis selle nii raskeks teeb? Lihtsalt niisama kõndimist praktiliselt ei olegi. Kogu aeg on väga kivine ja peab hoolega valima, kuhu jala saab panna. Ja muidugi kogu aeg on täiega üles või täiega alla. Plaan oli looduses telkida, aga pole mitte ühtegi 4 ruutmeetrist platsi, kuhu oleks võimalik telk panna. ja siis muidugi tahaks, et vesi oleks ka läheduses. Otsustame jääda esimeseks ööks refugiosse. Jõuame sinna küllaltki hilja, aga selle eest saame nautida imelist päikeseloojangut. Maksame 18 euri nägu, et oma telgis seal ööbid! Õhtul duši alla minnes tabab meid õudus, dusiruum on täielik jubedus, esimeses kabiinis on keegi nr kahte teinud ja viimases on kolaladu. Aga no mis seal ikka, elu kõige jubedam duširuum, aga loputaks ikkagi kiirelt üle. Seisan juba alasti duši all ja keeran vee lahti, külm vesi. Pekki, minge noh! Astun sama targalt välja ja lähen kogu oma päeval üleni leemetanud kehaga magama. 

Teisel peäval kiirelt toimetused tehtud ja teele. Saame liikuma varakult 6.30 aga pool laagrit on selleks ajaks juba teele asunud. Megaaa vaated, pildistame iga nurga peal. Aga ka mega raske, kilomeetrid üldse ei edene. Leiutasin uue sõna - mägiturnimine. See on siis mägimatkamise ja mägironimise vahepealne variant. Keppe pole mõtet ümber käe panna, sest pidevalt peab käpuli üles/alla minema. Päeva lõpetame tibatillukese mägijärve ääres (ei enam mingit refugiot), olen sellest terve päeva unistanud. Lihtsalt imeline tunne - peale pikka matkapäeva supelda külmas järvekeses kaaslaseks ainult kõrguvad mäetipud. Ja ka veel viimased üksikud matkajad saavad nautida vaatepilti näkineidudest. 

Kolmanda päeva hommikul jõudsime Korsika kõrgeima tipu all olevasse refugiosse, kus saime teada, et lõunaks on antud tormihoiatus. Me (mina, Siku ja üks Hollandi kutt) ei oleks tahtnud sinna refugiosse sitsima ja ilma paranemist ootama jääda, seega otsustasime, et see väike äike ei tee meile ju midagi. Asusime siis teele, ees ootas 1200 tõusumeetrit. Kui olime juba ca 1000 m peal, hakkas vihma sadama ja müristama. Otsustaisme vihmavarustuse käiku lasta ja ühe kivi alla (mis tegelt ei mahuta isegi ühte inimest rääkimata kolmest inimesest ja kolmest suurest matkakotist) ootama jääda. Tegelt tilkus meile retsilt vihma kaela ja saime ikkagi mega märjaks. Seda kivialust oli keegi kasutanud ka tualettruumina. Mis seal ikka, ladusime mõned kivid julkade peale ja nii me seal ca tunnikese kükitasime. Otsustasime, et hakkame siiski vaikselt ülespoole minema ja loodame parimat. Saime ohutult üle. Paar päeva hiljem kuulsime, et seal piirkonnas oli üks mees mägedes äikesega pihta saanud. Niiet nalja pole, kuigi seal kivi all saime päris palju naerust turtsuda. Siku magamikott ja asjad said kahjuks päris märjaks ja nii jagasime sel ööl magamiskotti. 

Neljandal päeval saime kohe hommikul jälle vihma. Õnneks ei olnud esimene refugio väg kaugel ja varju all saime taaskord suurema saju möödumist oodata. Leidsime sealt ka ehitusjäätmete hulgast suure hunniku pakkekilet ja mässisime oma kalli kraami hoolega selle sisse. Vahepeal püüdsime rajal kinni jälle sama Hollandi kuti ja nüüd kulgesime juba kolmekesi. Õhtul ca kella 18 ajal jõudsime ühe poekese juurde, tegime jätsi peatuse ja vaatasime, et hea ööbimiskoht võiks asuda ca 45 min kaugusel. Läksime sinna. Ei vett ega mingit tasast platsi. Ok, kõnnime veidi veel edasi, ehk tuleb. Järgmise tunni möödudes oli suht selge, et peame ikkagi ühe järveni välja kõndima, see siis lisaks veel 2 tundi. Kuna õhtusöögi aeg oli ka käes, otsustasime kolme peale hakkama panna veini, mille just poest ostnud olime, ja hollandlase krõpsud ning juustu. Tuju läks muidugi päris heaks, pealambid otsa ette ja teele. Liikusime mööda mäeharja, mega tuul, paks pilv, hämar ja lõpuks hakkas vihma ka sadama. Liikusime nagu siilid udus. Aga samas oli selles kõiges ka miskit maagilist ja müstilist. Esimene tasane ala, mis me arvasime, et on järve ääres, sinna lõime oma telgi püsti. Tuul oli endiselt väga tugev ja kohe, kui telgi püsti olime saanud hakkas päris korralikult vihma kallama. Kell oli juba öö ja kõnnitud sai 3 tundi rohkem kui olime plaaninud - sel ööl oli uni väga magus. Neljandal päeval sain ka oma (vist elu) esimese matkavilli väikese varba alla.

Viies päev. Hommik. Jee, olimegi otse järve kaldal. Megaaaaa ilus. Sel päeval kõndisime hommiku poole üle mägiste aasade ja imetlesime sealseid muru nosivaid hobuseid ja lehmi. Päike paistis ja lõuna ajal tegime pika pausi ning kuivatasime kõik oma niisked ja rõsked asjad korralikult ära. Pealelõunat läks pilve. Saime jälle hoolega mägedes turnida, aga tänu udule kahjuks väga ilusaid vaateid ei näinud. Selle eest õhtune cämpimiskoht oli jälle super kauni koha peal. Meie kompanioon hollandlasega juhuslikult jälle samas kohas. Ja seekord oli meie laagris ka üks kohalik tüüp. Seltsis ikka segasem.

Natukene muretseme ka, kas ikka ilusti lõpuni üldse jõuame, sest aeg muudkui läheb, kuid kilomeetrid mitte. Aga kohalik Kristofer ütles, et jõuame kindlasti. Sõrmed risti 🤞

Kuuendal päeval hakkab keha tunda andma. Sikul läheb põlv paiste ja minul päkakondid valutavad. Jahutame jalgu hoolega külmades ojades. Rada viis ühe mäe otsa, kust avanes super vaade. Mõlemalt poolt oli vist merd näha (päris kindel ei ole, sest veidi vinene oli). Õhtuks jõuame peaaegu Vizzvonasse ehk matka poole peale. Sealt edasi peaks rada juba oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks minema. Ikka veel loodame, et õnnestub 10 päevaga ära teha.

Seitsmes päev. Jõuame Vizzavonasse. Tunne on nagu oleks suurem osa matkast tehtud ja nüüd on ainult veel lõpuni minna. No mõned tugevamad tõusud ja laskumised peaksid siiski veel tulema, aga juba on päris võidukas tunne - oleme põhja osa alistanud. Vizzavona on palju väiksem koht, kui olime arvanud. Täiendame ühes ülipisikeses poes varusid, puhkame natuke jalga ja jätkame. Jah, nagu olime arvanud, rada on tõesti palju lihtsam. Aussid ütleks - bush walk. Õhtul jõuame ühe refugio juurde ja otsustame sinna jääda, sest seal saab lõpuks sooja duši all käia. Mõnna.

Kaheksandal päeval alustame markamist imelise päiksetõusuga. Rada kulgeb enamasti läbi metsade, kuid ka need metsad on väga mõnusad - suured puud, puujuurikad, sammaldunud kivid, kosed ja joad. Ja muidugi pakuvad puud päikeselisel päeval jahutavat varju. Õhtupoolikul jõuame jälle kõrgemale ja avaneb vaade merele. Õhtul on raskusi telkimiskoha leidmisega, sest oleme üsna mäeaheliku peal ja jube tuul on. Hakkame telki isegi juba üles panema, aga lööme põnnama - mõtle, kui tuul puhub meid koos telgiga mäest alla. Kõnnime edasi. Lõpuks paneme telgi mõnusasse kividega ääristatud platsikesele otse suure puu varju.

Üheksandal päeval on kõht kuidagi nii tühjaks läinud. Kogu aeg on söögiisu. Teeme 2 hommikusööki ja snäkime terve päeva. Siku on vahepeal oma põlved triibuliseks teipinud. Seda märkab ka üks mööduv perekond, kelle pojal on saapa tald lahti tulnud. Üheskoos tõmmatakse jälle tald kinesioteibi abil saapa külge. Lõuna veedame üliselge veega aga külma jõekese kaldal. Sööme, ujume, tukastame. Pealelõunal pidi ees ootame viimane kõrgem mägi. Alustame teekonda, aga rada viib ebatavaliselt ainult alla poole. Tsekime AllTrailsi kaarti, oleme valel rajal. Aga samas ei ole ka, sest oleme hoolega rajatähiseid jälginud ja oleme justkui õigel rajal. Saame hiljem teada, et mingi sild pidi katki olema ja rada nüüd ümber tehtud. Aga samas jääb ka uue rajaosa äärde mitu uut majutus- ja söögikohta. Mine sa tea, kas tõesti oli tee peal ületamatu jõgi või sooviti hoopiki kohalikku elu edendada. Sööme kivi otsas oma õhtusööki vaadates kauguses kõrguvaid mägesid päikeseloojangus. Mälupilt - salvestatud.

Kümnes päev. Viimane 2100m kõrgune tipp - here we come. Tõusu alustasime, nagu ikka, päikesetõusuga. Kohe mäkke, niceee. Päris tippu minekuks peab rajalt veits kõrvale minema. Jätsime kotid maha. Isver, ilma kotita oli tunne nagu kividel oleksid vedrud ja nad viskaksid mäkke üles 😃 Megaaaa vaade. Vb isegi terve matka kõige-kõigem vaade, 360 kraadi. Mäe all asus kohe üks refugio. Sinna jõudes olime juba 3 tundi matkanud. Kõht oli täiega tühi ja ilge kohvi isu oli. Kuna meil hakkas kohv otsa saama, siis ostsime refugiost juurde. Ja ostsime ka mingid kohalikud kuivikumaiustused canistrellid. Matk jätkus läbi metsa, mõnus vilu. Lõuna ajal tegime jälle jahutava supluse mägijões. Õhtupoolikul jõudsime ühte külakesse Bavellesse. Sõime paki kartulikrõpsu näkku ja ühe õlli peale, oi küll oli hää. Otsustasime tunnikese edasi kõndida, aga lobisedes läks aeg kiirelt ja tunnist sai kaks. Kuulsime mingit kõva pidu. Olime märkamatult viimase refugio juurde jõudnud. Pidutseda ei tahtnud, maksta ka mitte, seega panime telgi paarsada meetrit enne refugiot metsa.

Viimane päev. Hommik. Vaikus. Pidu on lõppenud. Esimesed matkalised siblivad refugios vaikelt ringi ja valmistuvad päevaks. Sel hommikul pakime kiirelt telgi kokku ja mõtleme, et hiilime ka refugiosse, saame duši all käia ja hommikusöögi teha. Täiesti mõttetu refugio, pole duši, pole laudu, ja isegi välikäimlaid on ainult 2. Hommikusöök kiirelt sisse ja asjad kokku. Mida päikesetõusu jälle. Imetleme oma paarkümmend minuti. Algab teekond mägedest alla. Leiame üksmeelselt, et igatahes eelistaks minna järgmised 1000 langusmeetrit hoopiski ülespoole. Õnneks ei ole päris ühe jutiga ainult alla, vahel on ka siledamat maad ja paar korda ka veidi üles. Ujume vahepeal kose all looduslikus veesilmas. Mingi osa rajast on päris krõbeda päikese käes. Lõpuks oleme all. Tunne on päris võidukas. Teeme koos teiste matka lõpetajatega väiksed õlled ja friikad ning sätime juba bussile, et lõpuks koju tagasi jõuda.

Milline matk see on olnud, millised seiklused, millised emotsioonid, millised mälestused. Iga valatud higipiisk, kõrbenud ja kuivanud nahk, iga valu tegev põlve liigutus või vill varba peal oli kõike seda kuhjaga väärt. Kindlasti #1 matk minu elus.

https://www.instagram.com/reel/CulhJTdo0y2/?igshid=MzRlODBiNWFlZA==