laupäev, 10. november 2018

Hualien ja Taroko rahvuspark

Kes meid tunneb, see teab, et linnad meile ei sobi, Hing ihkab loodusesse. Taipeist sai ruttu siiber, linn on linn ja nii sõitsime rongiga lõunasuunas. Ees ootas Hualien, sest just sellest linnast on kõige mugavam külastada Taiwani kõige kuulsamat rahvusparki Taroko. Rongiga sõitmiseks kasutasime jälle oma easy kaarti, kuid kahjuks selgus rongi peal, et selle kaardiga saab vaid lähiliine sõita ja pidime lisaks rongipiletile ka trahvi maksma. Õnneks polnud trahv liiga suur.

Taroko rahvuspark on rajatud ümber parki läbiva 18km hiigelsuure lõhe (gorge), mille põhjas voolab Liwu jõgi. Pargi avastamiseks ostsime kahepäevase bussipileti. Külastuskeskuse pargivahid liiga abivalmis ei olnud ja nii selgus töö käigus, et nii mõnigi kuulus rada, kuhu tahtsime minna oli suletud. Kuna bussid liikusid aga iga tunni aja tagant siis saime ka sutsu hääletada.

Rahvuspark ise oli tõesti vapustav ja väga kena. Paneme siia lihtsalt pilte, sest pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna :)


Mõnes keelatud kohas ikka käisime :)









Teine päev algas meeletu vihmaga, õnneks saime hostelist vihmavarjud.


Kui rahvusparki jõdsime oli vihm lakanud. Teisel päeval otsustasime teha ka ühe veidi raskema matka. Ja rada tõesti viis muudkui üles-alla ja ikka üles-alla, lisaks oli nii mõneski kohas abiks köied ja ketid, turnida saime omajagu. Rada oli päris lahe. Ja loomulikult vedasime oma viihmavarje terve tee kaasa.










Päeva lõpuks käisime veel veekaardina koobast ka vaatamas



Tagasi saamiseks tuli meil veidi hääletada, läks jälle õnneks ja meid võttis peale üks taiwani noormees oma neiuga. Ta tahtis väga inglise keelt harjutada ja nii pakkus kohe, et viskab meid Hualien'i linna ära. Eino, mis meil sai selle vastu olla. Jutu edenedes pakkus ta, et viib meid ööturule ja tutvustab kohalikke roogasid. Nii algas meie õhtune kulinaariaretk. 


See praesai veiselihaga oli päris hea

Puu- ja köögiviljad (tomat) kaetud magusa glasuuriga, see valge kile seal ümber oli ka söödav

Haisev tofu (stinky tofu). See Mannule üldse ei meeldinud ja Karin jäi neutraalseks (suure nälja korral)

Magusa kartuli pallid (natuke meenutasid pontsikuid)

teisipäev, 6. november 2018

Teretulemast Taiwani - Taipei


Taiwan on üsna väike, kuid päris läänelik riigike (noo, nii läänelik kui üks aasiariik olla saab). Taiwan asub linnulennult Hiinast 180km idasuunas. Taiwan tahab olla iseseisev riik ja mingi valitsus ja iseseisvus neil ka vist on, kuid Hiina arvab, et Taiwan on ikka nende osa ja ka paljud riigid ei tunnista Taiwani kui iseseisvat riiki, seega mis ta siis päriselt on, ei teagi. 

Meie aga lendasime Brissist otse Taiwani pealinna Taipeisse.

Lend maandus päris vara hommikul, niiet meil jäi terve päev linna avastamiseks. Lennujaamaamas jätsime suured kohvrid kaheks nädalaks hoiule ning seljakottidega asusime rongidega seiklema. Õnneks pole numbrid hieroglüüfides ja see teeb meie elu siin lihtsamaks, hieroglüüfidest küll aru ei saa.

Mann rongiplaani uurimas

Kõigepealt vaatasime üle pühakoja


Peale seda kihutasime peaväljakule ja need hooned olid tõesti massiivsed ja uhked



Seejärel sõitsime metrooga Taipei kõige kõrgemat hoonet vaatama - Taipei 101

Metroopilt ka ikka

Päeva lõpetasime aga vaatega linnale. Sõitsime gondliga Maokongi teeistandustesse, et kuulsaid hiina teemaju ning kohalikku teed proovida.





Ööturule sel õhtul enam ei jõudnud, olime liiga väsinud.

Uus päev viis meid aga rongi ja bussiga Taipeist põhjapoole, vanasse väikesesse kullakaevanduse linna Jiufen'isse. Kulda seal küll enam ei kaevandata, kuid linnake ise oli nunnu, taustaks mäed ja tänavatel sadu turiste.


Linnakese läheduses asus ka kuldne kosk, otsustasime sinna kõndida ning sattusime väga kiftidele väikestele tänavatele.

Kosk ise oli tõesti täitsa kollakas ning terve jõeke sama kollane ja väga värviline. Kulda me ei leidnud.


Tagasi Taipeisse jõudes seadsime sammud veel ööturule. Need on siin väga populaarsed.

Tai saared

Sel ajal kui Karin koos Simoni ja Sikuga Uus Meremaal seikles, käisin mina koos Jackiga Taimaa saari avastamas. 

Kõige pealt sai ette võetud Phuketi saar, mille keskmes istub kõrgel mäe otsas tohutult suur Buddha kuju. No et ikka kõik saare elanikud igal ajal ja igas nurgas saaksid talle alt üles kaeda.



Peale Buddha kuju pakkusid mäetipud ka ilusaid vaateid saarele, linnadele ning ookeanile.





Üldiselt on Phuketi saar väga väga turistikas, palju inimesi ning minule sellest väga meeldiv mulje ei jäänud. Otsustasime sealt peale paari päeva rolleriga ringi sõitmist jalga lasta ning suundusime Tai idarannikul olevale saarekesele Koh Phanganile.

Jõudsime sinna parasjagu ülipopulaarse täiskuuöö peo ajaks. Võõpasime endilegi neoonvärvides maalingud peale ning keerutasime jalga DJ-dega pikitud rannal. Kusjuures öösel oli meeldivalt talutav temperatuur.


Muidugi veetsime mõnusalt aega ka randades ringi kolades ja turnides. Kahjuks vesi oli üsna läbipaistmatu, kuna hetkel on vihma hooaeg, mis vett segi keerab.



Templeid on iga nurga peal, üks uhkem kui teine.




Päikseloojangud on lihtsalt imekaunid. Eriti lahedad värvid ilmuvad taevasse siis, kui päike juba horisondi taha on kadunud.




Elevant

Edasi suundusime Koh Samui saarele. Olin alati tahtnud osaleda Tai toidu kokanduskursusel. Seekord oli selleks aega ja mahti. Korjasime kõik taimsed koostisosad perenaise aiast ning hakkasime vaaritama. Kokku valmis meil neli rooga - riisinuudlid tofu ja köögiviljadega, roheline ja punane curry ning papaiasalat. Kõik oli väga maitsev kuid kohalikult turult ostes on siiski maitsvam.




Ühe päeva veetsime paadiga Angthongi rahvuspargis saarekeste vahel. Käisime randades, ronisime mäe otsa vaateid kaema, kayakkisime ning snorgeldasime (kuigi nähtavus oli nii kehv, et isegi oma varbaid ei näinud).





Veel enne Austraaliasse tagasi lendamist oli mul aega üks päev Singapores ringi vaadata. Rentisime elektrilised tõukerattad, millega oli üli mugav ringi vurada. Väga mõnus linn on, huvitav arhitektuur, kaunis haljastus, puhas. Ainult et kallis.




Laevad ootavad oma järge.


India linnaosa


Valgus ja purskkaevu show.