Päris selge oli see, et aprilli koolivaheajal tahtsin ma kusagile matkama minna. Võimalusi lähemalt uurima hakates tuli välja, et sihtkohta polegi nii lihtne leida - ma ei tahtnud matkata jalgsi jää ja lume peal ning suusamatkast ka väga huvitatud ei olnud. Meile lähemad paremad matkamise piirkonnad on paraku sel ajal aastas veel lume all (Alpid ja Skandinaavia). Facebookis jälgin mõnda matkakorraldajat ja sealt sain inspiratsiooni uurida Šotimaa matkaradu. Selgus, et aprilli lõpp on Šotimaal matkamiseks ideaalne aeg. Sõelale jäi West Highland Way. See on west highlandi valge terjeri (minu Gitta ♡) päritolumaa. Silme ette tekkis kohe kujutis maalilisest Šoti maastikust, mida me oleme näinud filmidest (Outlander 😜 Aussis vaatasime kõik hooajad ära).
Arvasin, et Karin seekord minuga ilmselt ühineda ei saa, sest väike Otik tahab veel oma emme jäägitut tähelepanu. Kuid, kus on tahe, seal leidub ka võimalus. Väike Otik sai hoopiski suurepärase võimaluse natuke rohkem aega veeta vanaema ja issiga.
It`s a girls trip!
Ja nagu me Kariniga ikka, kui midagi on mõeldud, siis peab see ka kohe tehtud saama - lennukipiletid Edinburghi said juba õige pea ostetud.
Ma ei tea, mis värk sellega on, vb peame ennast juba väga kogenud reisi- ja matkasellideks, aga ega me suurt planeerimistööd ei teinud. Paar päeva enne väljalendu uuris Karin natukene lähemalt rada, vaatasime logistikat, kuhu täpsemalt ja kuidas kohale jõuda. Ja ega midagi, kott kokku ja minek.
Ilmateade lubas päris palju sademeid matka päevadeks, aga noo ... Meie olime ostnud endale just uued vihmapüksid, niiet me olime hästi varustatud, täis tahtmist ja indu, seega tundsime ennast matka alguses väga kindlalt ja valmis.
Pühapäeval, 23.aprilli öösel kell 1.45 (meile ikka meeldib elu keeruliseks teha) vurr-vurr autoga Riiga. Sealt viuhti lennukiga Edinburgi. Rongiga trõnn-trõnn läbi Glasgow matka alguspunkti Milngavisse. Ja nii me pühapäeva lõunaks matka alguspunktis kohal olimegi.
Hakkasime siis rõõmsalt astuma. Ja astusime. Ja astusime. Aga mida ei ole? Šoti mägismaad ei ole. Esimese päeva õhtuks leidsime ilusa cämpimiskoha oja kaldal, panime telgi üles ja jäime põnevusega uut päeva ootama. Olgu öeldud, et Šotimaal võib wild campida pm igal pool.
Aga ka järgmine päev ei toonud meieni neid maagilisi vaateid telekas nähtud Šotimaast. Ronisime kohaliku "kõrge" mäe otsa, Conic Hill 350 m. Tegelikult oli see suhtelise kõrguse mõttes isegi okei, sest ümbrus oli veelgi madalam ja seega oli mäe otsast isegi täitsa hea vaade. Pealelõunal jõudsime Šotimaa kõige suurema järve äärde Loch Lomond. Kaardilt oli näha, et edasi kulgeb rada selle järve ääres. Ja rada tõepoolest läks mööda järve äärt. Ja muudkui läks, ja läks, ja terve teise päeva pärastlõuna kulgesime selle järve ääres. Ja ka pool kolmandast päevast oli ikka veel sama järve ääres. Ütleme nii, et sellest järvest sai meil isu väga täis.
Aga mida endiselt ei olnud? Seda vastust te vist juba teate. Peale selle olime enamuse ajast kulgenud maantee ja raudtee vahetus läheduses, niiet masinate müra oli pidevalt kosta. Sageli oli ka kõrgepinge liin kohe pea kohal.
Kolmanda päeva lõunaks oli meil juba suht kopp ees - me tahame Šoti mägismaad, kus pole ei autosid, ronge ega elektriliine. On ainult lambad ja need nunnud karvased Šoti mägiveised.
Kuna snäkid hakkasid otsa saama, siis otsustasime, et läheme poodi. Poodi oli veel ca 5 km minna, aga jälle, rada kulges maantee lähedal ja otsustasime, et ei viitsi niisama kõmpida. Hääletame. Viskasin oma vigase pöidla püsti ja voilaa - saimegi kohe peale. Poes käik oli lihtsalt võrratu. Me tundsime, et oleme nii tublid olnud. Me oleme mitukümmend km järve ääres vantsinud ja oleme vägagi ära teeninud natuke kosutust. Me võtsime poest kõike mida süda soovis - jätsi, õltsi, banaani ja muidugi meeletus koguses šokolaadi. Magusa üledoos käes, kulges rada edasi juba oluliselt lõbusamalt.
Meie rõõmuks hakkas kolmanda päeva õhtul vaikselt ka mägisemaks minema. Neljas ja viies päev olid juba täitsa ilusad. Šoti mägismaa on ikka väga-väga ilus ja pakub vägagi palju silmailu.
Matka lõpetasime Frot Williamis planeeritust varem, reede lõunaajal. Leidsime koha, kus duši all käia, seejärel vaatasime natuke linnakeses ringi, tegime kohalikus Šoti pubis korraliku söögi ja õlled. Polnud üldse tunne, et tahaks veel ühte ööd telgis veeta. Niisiis leidsime ühe kohaliku mägimatka giidi, kes oli nõus meid enda juurde võtma. Saime sõna otseses mõttes vihma käest räästa alla ja lisaks veel väga toreda vestluskaaslase õhtuks.
Laupäeva hommikul läksime rongiga Edinburgi ning vaatasime natuke seal ringi. Kohtusime ka ühe eestlasega, kes elab muidu Londonis ja oli ka turistina Šotimaad vaatama tulnud. Jutu käigus selgus, et ta oli 20 aastat tagasi olnud Võrus meie koolis õpetaja. Maailm on ikka nii väike!
Positiivse poole pealt aga nägime palju lambaid ja kuna lammastel on just poegimise aeg, siis olid maastikud kõik väikseid tallekesi täis.
Matk arvudes:
Läbitud kilomeetrid - 163,5 km
Kõrgused üles kokku - 5315 m
Matka kestus - 5 päeva
Aeg - 23.-28.aprill 2023
