Mannu ja Katu rännakud ja seiklused: Otsingutulemused päringule uus-meremaa

Kuidas Mann ja Karin Uus-Meremaale reisisid

Algas uus seiklus - Uus-Meremaa ja loomulikult oli meil kohe alguses sekeldusi. Nimelt lendasime 16.mai Sydneyst Aucklandi, lend läks kell 09:55, seega aega oli hommikul nagu putru, lisaks viis meil Lauri veel autoga lennujaama ära ka. Planeerisime lennujaamas olla 1.5h enne lendu, küllalt ju. Kahjuks ei saanud internetis lennule check-inni teha, aga see meid veel muretsema ei pannud, vanad kalad ju. Jõudsime siis ilusasti 1.5h enne lendu lennujaama ja läksime end lennule registreerima, kuna meil oli ainult käsipagas, siis kästi kotid kaalule panna ja loomulikult olid need liiga rasked. Tädi letitaga küsis koti eest 75 taala ja meie ütlesime, et pakime hoopis ümber - nii läksidki kõige raskemad riided selga (Mannul 2 paari pükse ja hea paks kampsun) ja kõik nice to have toiduasjad (kohv, sool, plastiknõud, pipar) prügikasti. Uuesti kaaluma ja nüüd sobis. Järgmisena küsis tädi letitaga tagasisõidu pileteid, mida meil ju ei olnud, sest mõtlesime, et ehk tahame nädala kauem olla, ehk hakkab uus Meremaal meeldima. Jälle oli vaja tädile öelda, et oota natuke ja hakkasime netist pileteid ostma. Lõpuks saime check-inni tehtud ja kuna kell oli palju kiirustasime passikontrolli ja turvakontrolli. Passikontroll läks edukalt, kuid turvakontrollis võeti meie mõlema kotid kõrvale ja onu kelle otsa satusime oli kõige aeglasem ja uimasem maailmas. Minu koti sai ta enne läbi puistatud ja asus siis Mannu asjade kallale. Kuna juba kõlas lennule final call, panin mina värava poole jooksu. Mann jäi onuga koti sisu üle arutlema ja väidetavat nuga otsima (peale nelja korda koti läbivalgustamist selgus, et tegemist ikkagi on küüneviiliga nagu Mann neile kohe alguses ütles). Mina aga jõudsin vahepeal väravasse ja sain bussile, mis lennukile viis. Tegin kõigile tädidele käte ja jalgadega selgeks, et üks tüdruk on kohe-kohe veel tulemas. Mannul oli aga parajasti veel ilmselt 3 screening alles käsil ja nii see buss ilma Mannuta ära sõitis. Õnneks olid tädid toredad ja Mann ning veel üks hilineja toodi mikrobussiga lennuki juurde ning nii me mõlemad siiski saime planeeritud lennule ja jõudsime õhtuks Aucklandi. Aucklandi lennujaamas saime kokku Sikuga, kes tegi omale uus meremaa viisa ja on nüüd siin aasta aega. Homme tuleb Kratt ja siis alles seikus algab - meie epic girl tripp.

Õhtul läkisme kolmekesi (mina, Mann ja Siku) Aucklandi kesklinnas asuvasse hosteli ja kuna kõik olid väsinud ajasime niisama juttu ja läksime ära magama. Hommikul sõime, tegime reisiplaani, jalutasime kesklinnas ringi ja sõitsime Kratile lennujaama vastu.

Järgmine samm oli campervani (aka meie kodu järgmised 3 nädalat) rent. Tädi letitaga oli meiega ikka väga kannatlik :). Auto ja juhised kätte saadud asusime põhjapoole teele, et waitamo's helendavaid ussikesi (glowworms) vaatama minna. Koobaste juures asuvale laagriplatsile jõudsime alles õhtul kella 8 paiku. Siis oli väljas juba kottpime, kuna koopasuu oli lähedal, tatsasime pimedas hekendavaid ussikesi vaatama ja need ussikesed koopa laes olid väga lahedad - natuke nagu tähed taevas või siis jõulutuled. See oli maagiline.

Kuna koobas tundus lahe, siis otsustasime hommikul veel ka väikse matka teha.

Rotorua ja geotermilised basseinid
Peale matka sõitsime Uus-meremaa põhjasaare geotermilisse keskusesse Rotorua'sse. Kuna Rotorua asub kohas, kus vaikse ookeani laam sukeldub austraalia laama alla, siis on piirkond geotermiliselt väga aktiivne. Siin asub palju vulkaane, geisreid, kuumaveeallikaid ning isegi võib näha keevat muda. Peale selle täidab piirkonda tugev munahais, mida tekitab sulfur.

Kohale jõudsime peale lõunat ja otsustasime kõigepealt sõita suuri puid vaatama - redwoods. Olid küll võimsad, aga sekvoiade vastu ikka ei saa.

Seejärel aga sõitsime otse geotermilisse spasse ja hüppasime mudavanni (hells gate oli koha nimi). Loomulikult oli üleval mõnus munalõhn, kuid vann oli soe ja muda pehme. Pärast kerge duss ja siis tavalisse sooja geotermilisse vanni. Ühed kohalikud iraanlased andsid meile veel puuvilju ka :).

Uus päev toob ikka uusi vaateid ja nii alustasime päeva Lady Knox geisriga. See geiser purskab ainult siis, kui sellesse panna mingit detergenti, näiteks seepi, see miskit moodi ajab kuuma vee külma vee alla, tekitab rõhu ja paneb geisri purskama. Selle avastasid mingid töölised, kes pesid seal oma pesu ja seep sattus maa alla. Geisri juures asus ka wai-o-tapu geotermiline park. Park oli väga lahe, kõik auras, kees ning oli värve täis (kollane, roheline, sinakas, valge, punane). Erinevaid värve tekitavad erinevad mineraalid.

Pealelõunal tutvusime Maoride kultuuriga ning külastasime üht nende asulat (küla). Küla nimi on pildil see ülipikk sōna punasel taustal. Vaatasime maoride tantsuetendust, mille käigus nägime ka kurikuulsat hakat - maoride sõjatants, millega üritati vaenlast hirmutada ning omasid motiveerida. Selleks kasutati kõva häält, trumme, jalgadega trampimist, silmade punni ajamist ning keele näitamist. Seejärel tegime väikese tuuri külas, kus tutvusime maoride söögivalmistamise võtetega. Näiteks on neil keset küla väike tiik, kus vee temp on 97°C ja seal saab keeta muna või hautada köögivilja. Kusjuures, see pisike lomp pidi olema nii sügav, et keegi pole veel põhjani suutnud mõõta. Kui Itaalias purskas vulkaan, siis just sellesama väikese tiigi veetase alanes 5m ning uuesti täitumine võttis aega mitu kuud. Liha aga küpsetatakse kuuma auru peal, kus see vaikselt haudub.

Tongariro Alpine Crossing

Lõpuks oli aeg kes tea esimene matk. Tongariro Alpine Crossing on üks Uus-Meremaa ilusamaid päevamatku. See on 19.4km pikk ja aega selle läbimiseks tuleb aega varuda umbes 6 tundi. Samuti filmiti just siin üks osa filmist Lord of the Rings - Mount Doom, kuhu Frodo sõrmuse viskab, et seda hävitada. Matkarajale jääb kaks aktiivset vulkaani, tahkunud laavajõed ja rohekad mägijärved. Kahjuks oli meie matka ajal ilm üsna kehv (loe väga halb) ja nähtavus nii 10m kanti. Seega vulkaanidest möödusime neid nägemata (aimatavad siluetid ja laavajõed ning kivimid siiski olid). Ja hingematvad pildid jäid ka tegemata, kuid matk oli sellegi poolest tore ning kindlasti meeldejääv.

Wellington
Põhjasaare tripi lõpetasime Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis. Tee sinna oli mägine ja kuna ilm läks jälle ilusaks siis täis hingematvaid vaateid. Wellingtonis loomulikult ostlesime, käisime mt Victoria otsas, tegime kasimisepäeva ning ōhtu lõpetasime ühes käsitöö õllesid müüvas pubis, kus mängisime lauamänge ning lahkusime viimastena.

Teel Wellingtoni

Hommikul võtsime praami lõunasaarele, et ka seal üks avastamisretk teha.

Jätkub...

Praamiga lõunasaarele lähenedes tervitavad meid kõigepealt imelised mäed kahelpool lahte. Meist paremale jäävad kaunid Queen Charlotte matkarajad, kuid kuna praamilt näeme juba suurema osa ilusatest vaadetest ja mägedest ära, otsustame aega kokku hoida ja sõita otse Kaikourasse. Otsustame üldsegi lõunasaare põhja osa skippida, et lõuna pool rohkem aega jääks.

Hülged

Tee Kaikourasse kulgeb suures osas mööda ookeani rannikut. Ka esimesed valged mäetipud tervitavad meid taamal. Rannik on tuntud oma suurte hülgekolooniate poolest. Nii on kõigil ninad vastu klaasi hülgeid otsimas ja meid saadab edu. Esimesed hülged tekitavad palju elevust. Otsime koha, kus kinni pidada ja lähemalt uudistada. Edasi sõites on terve ranna äär kuni Kaikourani lebotavaid hülgeid täis.

Kaikoura ja vaalad

Kaikouras maitseme ka kohalikke mereande, väga maitsev.

Kaikoura on Uus Meremaa vaala vaatluse ja üldse mereelukate keskus. Seal asub ranniku lähedal ookeani põhjas suur kanjon ning sinna jooksevad kokku soe hoovus ja toitaineterikas külm hoovus ning kokku saades tekitavad nad miskisuguse veekeerise, mis kanjoni põhjast palju toitu üles toob. Siin leidub ca 20 erinevat liiki vaalu. Nii broneerime ka endale järgmiseks hommikuks vaalavaatluse kruiisi. Oleme hommikul ilusti 15 mintsa varem kohal, kuid kapten ei ole veel otsustanud, kas ookean on piisavalt ohutu, et välja sõita saab. Õnneks tuli otsus, et sõidame, kuid kuna lainetus on üsna tugev, siis hoiatati ka merehaiguse eest. Suurest hirmust ostame kiiresti tabletid ja tõmbame sisse. Meid pakitakse bussi ja viiakse paadile.

Kuna olime sel hommikul esimesed vaalaotsijad, siis polnud veel teada kus vaalad täpsemalt on, seega peame veits ringi tiirutama. Loksutas küll. Siku on esimese 15 minutiga näost kaame ja meie taga olev asiaat roobib juba hoolega. Aga oh õnne, esimene vaal on positsioneeritud. Vaala nähes unustame kõik korraks oma merehaiguse ning naudime selle võimsa looma mõnusaid väljahingatud veepurskeid. Viimane hingetõmme, viimane purse, saba uhkelt õhku ja läinud ta ongi. Tegemist oli kaselotiga (sperm whale), isane, ca 17-18 m pikk. Võimas. Nägime veel kolme kaselotti. Tavaliselt on nad vee all ca 40 min ning seejärel tulevad ca 10 min pinnale hingama. P.S saba järgi peaks suutma ja erinevatel isenditel vahet teha, iga saba on eriline, niiet head piltudesse puurimist.

Soovitame vaadata ka videosid vaaladest ja teistest seiklustest/lapsikustest.
https://www.youtube.com/channel/UCk9Q7uZNcoug9GFtszVFU7Q

Seejärel suundume rannikule lähemale delfiine otsima. Ja oh õnne jälle! Me ei leia mitte ainult delfiine, kes vees nii lustlikult mängivad, vaid ka üsna harva ennast näitava küürselgvaala, kes lihtsalt mõnuleb selili vees. Kusjuures, vaalad pidid ka väga lustlikud olema ja hea meelega näiteks delfiinidega mängima. Vaal vees mõnulemas, delfiinid paadi ümber mängimas, imelised mäed taustal - naudime täiega seda looduse ilu. Tagasi jõudes on kõigil suht hõre olla loksutamisest. Üks tädi soovitab sooja vett pool klaasi juua. Nii otsustamegi enne teele asumist väikse tee ja võiku teha.

Lewis pass ehk vahetame rannikut

Algab sõit ida rannikult lääne rannikule. Ületame mäeaheliku läbi Lewis passi. Ca poole peal näeme ka natukene lund, mida polnud näinud juba ca 14 kuud! Esimesed lumekuulid muidugi lendavad.

Road trip läänerannikul

Läänerannikut pidi sõidame Westportist Okaritosse. See pidi olema üks ilusamaid teid, mida siin Uus Meremaal sõita. Ei tea, minu arust suht Harju keskmine. On ilusaid vaateid küll, aga Great Ocean Roadist jääb ikka kõvasti alla. Tee peal näeme ka erilisi pancake rocke (pannkoogi kive) ning külastame Hokitika väikseid ehte butiike.

Liustikud

Edasi kulgeb meie tee liustike suunas. Kõigepealt külastame Franz Josefi liustikku. Rotid nagu me oleme, ei saa uhket helikopteri lendu liustiku ja mägede kohal lubada ning piirdume selle imetlemisega sealt, kuhuni matkarada lubab, ehk 800m kauguselt. Matkarada liustiku poole on juba iseenesest kaunis, mäed kahel pool, kosed iga natukese aja tagant alla nirisemas. Franz Josefi liustik on ca 10 km pikk jää ja lume mass, mis 1,5-6 m iga päev mägede vahel alla poole nihkub. Kaugelt ei saagi hästi aru, kui suur see tegelikult on.

Enne järgmise liustiku, Foxi liustiku juurde suundumist käime ära Mathesoni järve ääres, millelt peegelduvad kaks Uus Meremaa kõrgeimat tippu, Mt Tasman ja Mt Cook. Pildid räägivad iseenda eest.

Foxi liustik on 16 km pikk. Sellele saime mööda matkarada juba lähemale, 400m kaugusele.

Teel Wanakasse

Edasi sõidame lõuna poole. Möödume ka Uus-Meremaa ühest suurimast suusakuurortist Cardronast. Kuna hooaeg algab alles mõne nädala pärast, siis on seal kõik veel suletud. Tee äärest leiame aga ühe huvitava vaatamisväärsuse - tuhanded rinnahoidjad aia küljes rippumas. See on rinnavähki põdevate naiste toetuseks tehtud omamoodi lustakas algatus.

Wanaka

Jõuame Wanakasse. Käime vaatamas kuulsat vees kasvavat puud. Hahaa... umbes meie toominga suurune raagus puu paarikümne meetri kaugusel veel. Vaatame kõik seda puud, vaatame üksteisele otsa - see ongi v?! Teeme väikse jalutuskäigu maalilise Wanaka järve kaldal ning edasi ootab meid juba Queenstown.

Queenstown

Queenstown on imekaunis väike kuurortlinn ja vahest isegi Uus-Meremaa kõige populaarsem reisisihtkoht. Siit leiab midagi igaühele - benji, suusamäed, veinikad, ööelu, restoranid, laevakruiisid jne jne.

Kõigil on autos magamisest suht kopp ees, seega otsustame võtta hosteli. Kuna on laupäeva õhtu, siis tutvume ka Queenstowni ööeluga. Kõigepealt läheme ice bari. Seal on sissepääs 20$, seega otsustame mitte minna. Aga Siku on meist nats eemal ega tea ööd ega mütsi ning vantsib lihtsalt mingi grupiga koos sisse 😀 Tuleb ca 10 min pärast välja, nägu naerul ja telefon pilte täis. Lähme edasi mingisse cowboy baari. Rahvast on, muss on ka ok, otsustame jääda. Edasised sündmused jäävad nende teada, kes seal olid.

Pühapäev on muidugi nö kaadripäev ja mis sobib kaadripäeval veel paremini kui discgolf.

Kiwi Birdlife Park

Pärastlõunal külastame Queenstowni Kiwi Birdlife Parki. Conservation Showl (keskkonnakaitse teemaline esitlus) räägitakse meile palju huvitavat kohalike liikide ning nende kaitse ja säilitamise kohta. Linnud lendavad meil üle pea ja näidatakse ka tuatarat (roomaja). Väga huvitav ja asjalik oli. Edasi vaatame pargis omal käel ringi kuni kiwide söötmiseni.

Kiwid on lennuvõimetud linnud, kes elavad ainult Uus-Meremaal ning on saanud sellega ka üheks Uus-Meremaa sümboliks. Kiwid on öise eluviisiga ning väga ettevaatlikud. Kiwidel asuvad ninasõõrmed noka otsas ning nad otsivad lõhna abil süüa pinnasest. Emas ja isas loom heidavad paari kogu eluks.

Tuatara. 235 miljonit aastat vana roomaja ehk tegemist on veel vanema liigiga kui dinosaurused. Nad elavad üle 100 aasta vanaks, keegi päris täpselt ei teagi kui vanaks nad elavad. Ta võib heita talveunne kuni 6 kuuks ilma mingisuguse ettevalmistuseta. Täiskasvanud loom on ca 1m pikkune.

Swing ehk kiikumine

Queenstown on benji hüppe häll ja keskus. Meie aga otsustame, et see meid ei huvita ning tahame hoopiski proovida kanjoni kohal kiikumist. Pealegi, kiikuda saame koos ja jagatud rõõm on ikka poole suurem. Pannakse siis kõik vajalikud rakmed jm asjad külge ning saadetakse välja platvormile. Seal on veel rahvast. Kes tahab esimene olla? Meie. Istume siis kiigule, vaata siia, vaata sinna, tehakse igast nurgast pilti. Ja plaks lastakse minema. Oh sa püha püss, see mis järgnes oli küll üsna ootamatu. Olime jälle kodutööd üsna hooletult teinud ja seega tabas 70 m vabalangemist meid päris ootamatult. Aga väga väga äge oli. Võiks kohe mitu korda järjest minna.

Üldiselt meile Queenstown väga meeldis ja sinna läheks teinekordki tagasi.

Routeburn track

Routeburn track on üks Uus-Meremaa suurtest matkaradadest, tee viib Queenstowni külje all asuvasse Glenorchi külast üle mägede Milford Soundi tee peale. Kokku on matkarada 32km ja soovituslik läbimisaeg on kolm päeva. Kuna on lumelaviinide oht, otsustame teha matkaraja nii kaugele kui saab, mis on siis esimesed kaks matkamaja ja umbes 2km puudu esimesest mäetipust, kokku läbisime edasi-tagasi 26km ja aega kulus 7h. Natuke kahju on ka, et tervet rada läbi teha ei saanud.

Milford Sound

Milford Sound asub Fiordlandi rahvuspargis ning on üks Uus-Meremaa peamisi turismiobjekte. Milford Sound on üle 1600m kõrguste mägede vahel asuv keskmiselt 300m sügav fjord. See on tekkinud kunagi liustike liikumise tagajärjel. Milford Soundi avastamiseks on mitmeid võimalusi. Meie läheme kõige lihtsamat ja mugavamat teed pidi ning valime fjordi imetlemiseks laeva kruiisi. Vahetult peale laevaga välja sõitmist näeme delfiine. Mäed kahel pool on tõesti võimsad. Kosed jooksevad mööda nõlvu igal pool alla. Saame ka kapteniga pilti teha ja paar sõna juttu ajada. Fjordi võib kokku võtta Siku sõnadega - täitsa normaalne fjord ju!

Tee fjordini oli ka väga kena ja kohati ka üsna libe, aga saime selle kenasti läbitud.

Kepler track

Üks "great walks" (suured matkad) hulka kuuluv matkarada. Rada on 60km pikk ja soovitatav läbimisaeg on 4 päeva. Meil kahjuks nii palju aega ei ole ning pole ka tahtmist talvistes tingimustes kogu rada läbida. Otsustame matkata esimese onnini ja tagasi. Ja et asja veelgi kergemaks teha, võtame paadi-takso ning skipime raja algusest veel 5 km. Hommikul, kui paati istume, on täielik udu ja seenevihm. Kapten viib meid üle järve, paneb rannas maha, viipab käega, et minge aga sinna suunda. Tunne on nagu oleks pandud meid kusagile hüljatud saarele maha ja vaadake nüüd ise, kuidas edasi saate. Teeme nii nagu öeldud ning õige pea on ka rada näha. Egas midagi, hakkame astuma. Rada läheb ainult üles ja üles ning pole eriti huvitav, ikka samataoline mets ja udu. Astume üsna aeglaselt, sest oleme mõlemad tõbised. Pärast paari tundi astumist hakkavad puud järjest kiduramaks jääma kuni viimaks jõuame puude piirist välja. Wow, päike ja milline vaade ... Lumised nõlvad, sätendav lumi, mäed igal pool ja oru põhi absoluutselt pilvega kaetud. 100% oli seda vaeva väärt. Aind päikeseprille ei taibanud kaasa võtta. Läheme veel natukene edasi kuni matkaonnini. Seal teeme väikse lõuna ja pöördume tagasi. Laviiniohu tõttu ei lubata ühtegi matkajat esimesest matkamajast kaugemale. Paat tuleb meile jälle järele ja kapten teeb ülimeeldiva üllatuse - ta on kaasa võtnud termose teega ja küpsised, nii tore.

Tekapo järv

Plaan oli hea ja Mt cooki vallutamiseks olid kõik valmis, kuid ilm vedas alt ning kuna ilmaennustus ka midagi head ei lubanud, siis otsustasime, et uut Tongariro crossingu siilid udus matka me ei tee ja sõitsime otse lake Tekapo juurde. Kahjuks oli ka seal udu ja seega üliilusaid vaateid türkiissinisele veele ning hingematvale tähistaevale me ei saanud. Selle eest saime vihma ja udu. Õnneks oli seltskond hea ning kujutlusvõime super.

Christchurch

Ja nii me päevake varem Christchurchi jõudsime. Kuna aega oli otsustasime Akaroasse minna, mis on Christchurchi juures poolsaare peal asuv armas linnake. Seal kohtasime ka üht eestlast, kes juhtumisi töötas turismiinfos. Christchurchi tabas 2010 väga tugev maavärin, mis linna, eriti kesklinna üsna maatasa tegi ja isegi täna veel oli linn ehitustanner ja maavärina mõjusid oli igal pool näha. Kuid inimesed on rõõmsad ja uus linn on ehitatud väga värviline ning rõõmus, kuigi veidi tühi. Hästi palju on tänavakunsti, mis on tõesti lahe. Hostelis oli ka kift musta huumori raamat, mis käis ainult maavärinate kohta.