Neljapäev, 26. aprill 2018

Mannul uus farm, uus töö

Uus Meremaa reisini on jäänud ca 7 nädalat, kui otsustan kestvusratsutaja koha üles öelda. Järgmised kaks nädalat chillin Karini juures lammaste ja koerte seltsis ning otsin tööd. Kahjuks ei leidnud Karini lähedal midagi ning pidin jälle ca 600 km sõidu ette võtma Jamberoosse. Farmis on ca 30 lehma, pull, üks hobune, sead koos põrsastega, kitsed ja terve trobikond kanu/kukki. Minu töö siin ei erine kuigi palju sellest, mis ma Rõuges tegin. Siin on üks suur külalistemaja, mida renditakse airbnb kaudu välja. Mina pean seda koristama, voodipesusid pesema, inimesi vastu võtma jms. Kanadele süüa panema, jootjaid puhastama, sigu söötma, vett panema, elektrikarjust parandama ja üldiselt loomadel silma peal hoidma. Aeda korrastama, lehti riisuma, muru niitma jne. Ehk kõige tavalisemad talutööd. Elan siin päris üksi ja tööd ei või teha rohkem kui 38 tundi nädalas, sest sealt edasi peab juba ületunnitasu maksma. Kohati on suht igav ning see paneb veelgi enam juba eesootavat Uus Meremaa seiklust igatsema. Ainult mõni nädal veel :D

Loomad all orus. Kitsed ja sead

Kanamamma oma tibudega

Terve suur kari kukkesid. Pidid olema kõik väga kõrge aretustöö tulemus. Reaalsuses aga ootavad oma supipotti

Üks neist kanadest kingib mulle igal hommikul ühe muna. Varsti valmivad neist lemon curd ja kaerahelbeküpsised UM-le kaasavõtmiseks.

Minu lemmik karvapall. Kui saaks, võtaks kaasa. 

Tõukukk

Uus ilmakodanik. Järgmisel päeval ei näinud enam vasikat. Võtsin atv ja sõitsin kõik koplid läbi. Täitsa jama. Helistasin siis bossile, et halba uudist edastada. Ta aga ei jaganud üldse mu meret, ütles, et emad peidavadki beebid ära. Vot, sain ka targemaks.

Põssad armastavad oma mudaloike 😁


Kahepäevased pisikesed notsud.

Sõbrapilt

Mitu põssi mahub ühte söögilähkrisse?  

Kummiku kuivatus

Kergi vist arvas, et ilgelt äge ja mugav oleks teha tolmuimeja, mida saab seljas kanda. Ja keegi teine arvas, et jumala hea idee, ja ostis.

Pühapäev, 15. aprill 2018

Jälle koos

Juhtus niimoodi, et oleme jälle ühes kohas. Nimelt tuli Mannu ka Tamworthi ja tähistasime seda sündmust veini ja Nowra Steakhouse'i omaniku Mav'i saadetud koogiga.


Mann elab nüüd ka Karini juures farmis. Esimesel õhtul läksime koos omaniku, tema naise ja teise töölise Dave'iga õllesid tegema. Oli just reede :) ja omaniku uus kastikas oli sisse õnnistamata.

Oleme siin koos ratsutamas käinud, nii Braemar'i (Farm kus Karin töötab) hobustega kui Renee kestvuse hobustega.



Praegu otsib Mann siinkandis tööd, teeme õhtuti klaasi veini, planeerime Mai kespaigas algavat uus-meremaa seiklust ja naudime siinsete inimeste külalislahkust ja sõbralikkust.


Esmaspäev, 9. aprill 2018

Kestvusratsutamise võistlus

Kell on Tumutis, Austraalias 2.30 öösel, äratuskell heliseb. Üles, riidesse. Väljas on külm nagu hundilaudas ning taevas on täiskuu, mis särab nagu lamp öises taevas, otsmikulampi polegi vaja. Hobustele söök ette. Stardini on kaks tundi, niiet võib rahulikult veel pooleks tunniks voodisse pugeda. Uuesti üles ning kuna reeglite järgi võib generaatori tööle panna alles tund enne starti, siis kohvi veel keeta ei saa. Pole lugu, kasutame aega, et kõik hobustele vajalikud asjad valmis panna. Nüüd on kell juba parasjagu nii palju, et võib geneka üürgama panna, natuke piinlik küll, kuna laagriplatsil valitseb õnnis vaikus, ning keedukannu tulele sättida. Joome kuuma kohvi veel eelmisest õhtust hõõguva lõkke ümber, ning järame võikut. Kell tiksub kiirelt ning juba tulebki saduldama hakata. Prrrr… külm on. Meil stardib 3 hobust 80 km distantsile. Ühel hobul on plaanis kapata koos esimestega, teistel kahel, minu hobul kaasa arvatud, on plaanis võtta rahulikult ning teha üks mõnus pikk matk. Esimene hobu valmis ning läheb stardijoone juurde. Start on kell 4.30, väljas valgustab ainult kuu. Paneme otsmikulambid tööle ning ronime selga. Meie, ülejäänud kahe hobusega, stardime 10 minutit hiljem, et kiiremad ees ära lasta ja oma hobuseid stardiärevusest säästa. Neli kilomeetrit asfalti ning seejärel pööre vasakule ja algab pikk, ca kolme kilomeetri pikkune raske mäkketõus. Üleval kulgeb rada üles-alla, üles-alla. Väga järsud laskumised läbime käekõrval olles ise hädas püstijäämisega kuna kuiv kruus on väga libe. Jõuame ilmselt raja kõige kõrgemasse punkti ning algab imeline päikesetõus pakkudes hingematvaid vaateid. Kogesin ka huvitavat olukorda, kus päike oli juba minust vasakul tõusnud, ja minust paremal pool oli kuu, mida päike polnud veel üle valgustanud. Seega olid taevas korraga päike ja kuu ning mõlemad särasid väga heledalt. Rajal hobuseid ei hooldata nii nagu meil. Selle asemel on vee punktid, kus on hobustel võimalik juua ja kui oled piisavalt virk ratsanik, siis ronid maha ja ka kastad oma hobust. Peale selle on veepunktides inimesed, kes pakuvad ka ratsanikele juua ja pulgakomme :) Kogu 80 km distants oli jagatud kaheks 40 kilomeetriseks ringiks. Kokku kulus meil kogu distsntsi läbimiseks üle 9 tunni, mis on sealsele maastikule kohane korralik matka aeg. Hobused olid lõpetades väga heas konditsioonis. Light weight (kerge kaalu) kategoorias osales 4 ratsapaari, kellest meie hobused võtsid viigiga kaksikvõidu. Õhtul lõkketule ümber istudes valdab mõnus rammestus ning rahulolu hinges.

Ahjaa, eelmisel päeval sekretäriaadis pabereid vormistades loevad tädikesed mu perekonnanime, naeravad omaette ning küsivad siis viimaks: “Kas see ongi päriselt su perekonnanimi?“ :D