Esmaspäev, 26. veebruar 2018

Mannu farmitöö

Tasmaaniast tagasi teel olles leidsin Gumtreest (kohalikust "Kuldsest Börsist") kuulutuse, et otsitakse kestvusratsutajat. Ma polnud päris kindel, et ma tahaks teha seda, mida juba niigi palju tehtud on. Oli ju selle aasta idee proovida igasugu uusi ja huvitavaid asju k.a töid. Saatsin ikkagi väga napisõnalise meili, et olen nii ja nii mitu aastat kestvusega tegelenud ning siin on link minu FEI profiilile. Ca tunni pärast sain juba kõne. Boss helistas, oli ise ka vist pisut ähmis ning ütles, et ärgu ma enam tööd otsigu ja tulgu ma kohe kohale :D Kuna töötinginused mulle sobisid ning pakuti ka head (võib vist isegi öelda, et backpackeri jaoks väga head) palka, siis otsustatud saigi, et hakkan tööle kestvusratsutajana.

Tall asub Sydneyst ca 2 tunni autosõidu kaugusel Jaspers Brushis ning talli nimi on Jon De Le Arabians. Siin on kokku 25 hobust, enamus neist araablased ning bossi enda aretustöö tulemus. Hobused elavad kogu aeg õues koplites ning igapäevaselt hoiame hetkel töös viite hobust.

Peale minu töötab siin Andy, kes on pigem nagu handyman ning hoiab hobustest eemale. April, kes on nende hobustega palju aastaid tegelenud, võistelnud ning teab läbi ja lõhki, kuidas siin asjad käivad; tema teeb ka treeningplaanid, otsustab sööda üle jne. Colette, kes on meie kolmas ratsutaja, kuid ta on olnud siin isegi veel vähem kui mina ja käib ainult kolm korda nädalas. Kelsy, kes käib ainult pühapäeval, kui kõik teised puhkavad.

Tööpäev algab 7.00 ja lõppeb 16.00. Tööl olen 6 päeva nädalas. Pühapäeval puhkan :) Päevarutiin näeb tavaliselt ette, et hommikul teeme üldisi tallitöid/toimetusi ning seejärel läheme ratsutama. Talli lähedal pole võimalik maastikul sõita, seega püüame 3x nädalas panna hobused auto peale ja metsa viia. Ülejäänud päevad sõidame lihtsalt ühe heinamaa peal ringiratast või mööda väikest teelõiku edasi-tagasi.

Korra olen jõudnud juba alla ka sadada :D Sõidan ühe oktoobris viieseks saanud ruunags, kes enamasti on päris nunnu, aga vahest paneb mõne puraka. Nimi on Storm. Plaan on temaga märtsi lõpu poole üks 40km kval võistlus teha.

Jalutasin ühel vihmasel pühapäeval mäe otsa. Selline on maastik ja loodus siin.

Hobustega metsas.

Storm.

Hakkan vist vaikselt ära harjuma, et lindudeks on siin papagoid. Nad on sama tüütud, kui tuvid või varesed.

Meie igapäevane külaline - naabrite paabulind.

Hobuste koppel.

Ronisime hobustega kopli taga oleva mäe otsa. Päris äge vaade.

Talli beebi.

Minu teine suksu Hazy. Vaja veel vormi ajada, aga peale poolt aastat koplielu näeb isegi päris hea välja. 160 km hobune. Väike plaan on mulgi temaga üks 160 teha.

Kuna Karin läks Poisiga minema ning tall asub suht maal ja ühistransporti pole, siis olin 2 nädalat sunnismaine. Nüüd on mul väike rendi Hyundai :)

Oi kui rõõmus ma olen. Sain oma paki lõpuks kätte. Oma on ikka oma - oma kiiver, oma kaabu, oma kommid. 

Storm

Pandora ja Hazy




Reede, 23. veebruar 2018

Karin farmis

Mina sain tööle Sydneyst 5h autosõitu põja poole Tamworthi kanti ühte lammaste ja lihaveiste farmi. Polnudki ammu käsi mustaks teinud. Siin on kaks eraldi valdust üks 5000 aakri suurune maalapp lammastele ja teine 6000 aakrine maalapp veistele (veiseid on peremehel 14000-15000, kes neid ikka lugeda jõuab). Töölisi kaks + mina ja peremees ise. Nädala olen nüüd tööd rabanud ja kurta ei saa. Peamiselt vaktsineerime loomi, ajame neid ATVde ja koerte abil erinevatele karjamaadele ja kontrollime et loomad terved oleksid. Töö pole raske, kuid üsna tolmune ja päike ka kütab mõnuga. ATVd on muidugi lahedad ja karja ajamisel teevad koerad suurema osa tööst ära - väga lahe on neid majandamas vaadata ning käske jagada. Tööpäev algab kell 7 ja enamasti kestab 4ni. Hommikul on veel kohvipaus ja lõunaks antakse tund aega. Peremees ise on hästi tore ja töökeskkond mõnus.
Lambad aias enne vaktsineerimist

 Lihaveiste vaktsineerimine 





Peremees, põhiline töövahend - ATV ja töökas kolli Stanley

Kõige suurema sõbraga selfi

Nädalaga olen omandanud nii mõnegi uue oskuse. Näiteks olen nüüd võimeline lehmi ja lambaid õiges suunas juhtima, neid vaktsineerima, märgistama ja isegi tõule iseloomulikke tunnuseid märkama. Lisaks oskan tigeda veise eest kõrvale põigata, traktorit ja teisi seadmeid õlitada ja määrida, külvamismasinal atra seadistada, voolikuid parandada ja vahetada, ATV rehve- ja traataedu parandada, toruühendusi vahetada ning metssigadele lõksu seada.



Nüüd oskan ka traktoriga sõita :)

Lammaste laadimine treilerisse, peale müüki. Ja lammaste karjamaade kaart (5000 aakrit kokku).


Mõned lambakoplid on väga mägised ja ATVdega seal sõit on paras kangelastegu, aga vaated ilusad ja koerad saavad hea trenni.




Loomulikult tuleb lambaid ka pügada. Omanik tahtis kõik 14 000 lammast pügatud saada 2 nädalaga, kuid kuna 5 pügaja asemel oli meil esimesel nädalal 3,5 pügajat ning teisel nädalal 2,5, siis kokku läheb meil 3 nädalat. Nüüd viimasel nädalal on viis pügajat ja lõpuks töö edeneb. Ùks pügajatest siis õpipoiss ja teistest poole aeglasem seega 0.5. Pügamine on füüsiliselt päris raske töö, terve päeva kummargil ja pead 40-50kg lambaid paika sättima. Mul lasti ka proovida ja eks ta ole same tehniline, kuid samas ka väga üksluine.




Veel farmipilte








Ja nagu Mannulgi on ka minul väike lisatöö. Nimelt käin nädalavahetustel ühel kestvusratsutajal abis hobuseid sõitmas. 
Polegi ratsutamise eest Raha saanud, tavaliselt maksan ise peale. Aga Rennee, kelle juures käin, on hästi tore. Hobuseid on tal 50, enamik neist noored, pole veel saduldatud. Neli hobust võistlevad, neist 2 on viie aastased, üks kuuene ja üks juba kogenud hobune 12.


Farmis hakkavad sündima talled.

Mõned pildid veel Rennee hobustest ja koertest.





Neljapäev, 22. veebruar 2018

Lahkuminek

Juhtuski see, mida karta võis. Mina (Marian) leidsin tööd ühes kohas ja Karin teises kohas. Nii me esmaspäeva hommikul hüvasti jätsimegi ning Karin asus 7 tunni pikkusele teekonnale oma töökohta Tamworthi. Mina jäin Berrysse. Pole hullu, rügame nüüd tööd, teeme oma farmipäevad ära ning küll siis jälle põrutame maailma suurde ;)


Pühapäev, 11. veebruar 2018

Kas teeme lõpuks tööd ka?

Oleme juba kolm ja pook kuud reisinud ja ringi tsillinud ning kahjuks annab see rahakotile tunda. Plaan oli peale Great Ocean Road'i sõita edasi south australiasse (SA)  ja sealt ühe soojaga western australiasse (WA), kuid kuna Mann sai ootamatult töökoha kestvusratsutajana ning lubati ka head palja, siis otsustasime sõita hoopis NSWsi tagasi, väikelinna nimega Berry (see on umbes 2h sõidu kaugusel Sydneyst). Ei saa ju head võimalust käest lasta. Nii asuski Mann tööle ja Karin tööd otsima.


Samuti asusime otsima elukohta, tahaks korraks asjad autost välja võtta ja voodis magada. Ühe koha ka leidsime, kuid sinna sisse saab kolida alles nädala pärast. Õnneks aga sattus Mann jutustama ühe toreda Austraalia doktorandi James'iga ja oh vedamist, jutu käigus tuli välja et tal suur maja, kuhu ta meid kohe lahkelt (ajutiselt) elama kutsus. Me ise ka ei usu et nii võib vedada. Lahedad inimesed! 
Ja nüüd me siis elamegi mõned päevad Jamesi juures Kiamas :)