kolmapäev, 29. november 2017

Esimesed ristsed autoga

Paar päeva tagasi juhtus selline lugu, et poisil hakkas väga palav. Ikka kohe nii palav, et pidime kiirtee ääres peatuma. Mis seal ikka, tõmbasime kõrvale ja tegime kapoti lahti. Midagi mõistliku peale hakata ei osanud, seega andsime poisile natuke puhast vett juua, ootasime ning sõitsime esimese mahasõiduni. Otsisime ühe bentsuka ja lootsime, et saame sealt jahutusvedelikku. Õnneks oli kohe bentsuka kõrval üks remondikas.


Astusime sisse ja rääkisime, et poiss lausa higistab. Mees arvas, et termostaat on katki ja vaja opp teha. Ütles, et esimene võimalus selleks on alles järgmine päev ning maksma läheb 360 kohalikku. Pidasime poisi ja teiste tarkade inimestega nõu ning mis seal ikka - kui vaja oppi, siis vaja. Läksime siis remondimehe jutule, tegime kutsika silmi ja ütlesime, et tegelt on selline lugu, et me elame selles autos ning kui mingigi võimalus oleks kohe opile saada, siis me oleks väga tänulikud (kell oli 16.45). Ok, onu ütles, et mis ma teiega ikka teen, no püüame siis täna ette võtta. Meil sai väga hea meel. Aeti siis poiss garaaži ja kapott lahti. 10 mintsa pärast tuleb onu, et tal häid uudiseid. Tundub, et radika kork oli lihtsalt lahti ning jahutusvedelik oli kõik selle vahelt välja pressinud. Meil sai nii hea meel, et nägu peeretas peas mis hirmus. Nad andsid poisile korralikult juua, keerasid korgi kõvasti kinni ja ütlesid meile, et võite minna. Küsisime, et aga mis siis võlgneme ka? Ütlesid, et ah ei midagi, et me ju pm ei teinudki midagi. Oh seda rõõmu. On ikka häid inimesi. Tänasime ette ja taha ning lasime jalga. Tänutäheks aga jätsime googlesse neile ülihea tagasiside :)

pühapäev, 26. november 2017

See ongi meie uus valge ratsu. Loodame väga, et teenib meid hästi ja veab kõikjale :)


Tegime korraga ka auto müügi pildid ära tuleviku tarbeks :D








Ps. Panime oma valgele ratsule nime ka -POISS





laupäev, 25. november 2017

Brisbane ja auto ostmine

Esimene ülessanne Brisbane'is oli autoost. See on päris suur töö - kuulutused erinevates gruppides, autoaiad, helistamised, sõnumid, autode vaatamised, nende asukoht jne.. Hull möll. Aga täna õhtul tegime valiku ja kui müüja meid alt ei vea on homme meil rattad all - Holden Commodore 2005a.

Pildid tsau ja pakaaa juurde :)

Tsau pakaaa ja tere jälle

Kuala Lumpuris saatsime Jarkko lennukile, et tema järgmiseks seikluseks pidi olema Uus-Meremaa matk.
Aga läks nii et Denpasarist edasi ta oma lennule ei jõudnud, sest Kuala Lumpuri lennuk hilines mõnuga.
Meie aga sõitsime nagu plaanitud uhkes teadmatuses hommikul Brisbane'i. Kus Vahuri sõber Taavi meid ootas.
Siis oli juba ka selge, et Jarkko uued lennupileteid on üle Brisbane'i ning kuna lendude vahe on tal pikk, siis me näeme jälle ja lähme kõik koos Brisbane'is autosid ostlema.
Nii saime laupäeval Jarkko juba teist korda Uus-Meremaa lennule saata. Ning meie autostu seiklused siin jätkuvad. Head autot on ikka raske ja päris väsitav leida. Taavist on olnud väga väga suur abi, sest ilma autota on siin keeruline liikuda ja mehed vaatavad autosid ka veidi teist moodi.
Lühendeid on ka Austraalias palju ning nendes orienteeruda on ka huvitav ja võtab aega. Ka telefonikõned autosid müüvatele kodanikele on keerulised ning teine kord on keeruline neist aru saada.
Õhtul tahame mõne auto kasuks otsuse teha.

Langkawi

Vb mõned pildid on juba esinenud, aga need ülesvõtted siis saarelt.

Langkawi

Langkawile jõudes olime üsna väsinud ning ei kiirustanud sadamast kuhugi. Sõime rahulikult, tegime kohvi ja tsillisime niisama. Otsisime booking.com'ist mõned võimalikud majutusvariandid ja asusime uberiga teele. Tükk aega sõitsime ringi, kuid lõpuks leidsime meile sobivas hinnaklassis ühe väga ilusa basseiniga (elementaarne) hotelli. Rohkem sel päeval midagi ei teinudki. Lihtsalt hopp basseini ja kõik.
Järgmine päev pidi ka null päev või puhkepäev olema. Niisiis magasime kuni kellegi und oli ja siis läksime hotelli hommikusööki avastama. See oli, üllatus-üllatus, isegi päris hea. Valikut oli. Olime basseini ääres niisama ja peale lõunat otsustasime teha paadiga saartetuuri. See oli päris kift, saime magevee järves kaljude vahel ujuda ja rannas sulistada ning saarte vahel tiirutada.
Õhtul sõime ühes väga heas Süüria köögiga toidukohas ja oligi aeg magama kobida (mõned sasku ringid ka ikka).
Järgmisel hommikul pidime varakult rolleritega tiirutama minema, et mäe otsa ronida ja saart avastada. Magasime loomulikult poole lõunani ja alles siis hakkasime liigutama. Vaatasime cable car 🚡 üle, oli päris kift, 3D muuseumi, 7wells kose (see oli väga ilus ja lahe koht), veel ühe kose ja päikeseloojanguks pidime mount Gunung Raya otsa sõitma, et vaadet nautida. Kahjuks tulid pilved ja päikeseloojangut me ei näinud, ainult vaadet linnale.
Tagasi sõites läks üsna mäe otsas meie rolleri rehv katki ja saime korraks pulsi ikka päris kõrgele. Õnneks risu ei pannud. Aga abi pidime ikka tükk aega ootama. Taustaks kõva müristamine ja äike. Vihma me mäenõlval siiski ei saanud. Vedas jälle. Malaisia muidu selline riik, kus iga päev sajab. Ja kui sajab siis ikka nii, et kallab.
Õhtusöögi sõime hotellis ja peale pikka päeva olid kõik väsinud.
Hommikul vara saatsime Liisi bussipeale, ta sõitis edasi Taimaale ja ise sättisime kiirpaadi peale, et mandrile sõita ja rendiauto üles otsida. Tagasi Kuala Lumpuri ja seejärel Aussi sõit.
Teel tagasi sadas loomulikult padukat aga vihma tuli nii palju et sõita ei näinud ja teel oli ka korralik veekiht. Sõitsime väga tasakesi. Mingil hetkel läks meist hea hooga mööda üks maastur, millel just meie kõrval tekkis vesiliug ning auto ikka laperdas neil korralikult. Tekkis hirm, et äkki tulevad meile otsa. Aga vedas jälle ja see auto pani kohe kõrval kõva paugu teepiirdesse, ikka nii et juppe lendas. Ja meie sõitsime liiklusvoolus tasakesi edasi, teha polnud midagi.
Rohkem seiklusi ette ei tulnud ja õhtuks saime kenasti Kuala Lumpuri.

kolmapäev, 22. november 2017

Kuala Tahan ja Cameron highlands

Ärkasime Kuala Tahanis varakult, sest kell 7 pidi esimene lootsik üle jõe rahvusparki minema.
Esimene ülesanne oli aga hommikusöök. Leidsime kohalikud tänavaputkad jaa valisime välimuse järgi. Toit oli väga hea ja kõigile meeldis. Mann sai top 2 riisi kookosega. Kohviga oli ainult väga kitsas, aga kes siis värskes looduses kohvi ikka vajab.
Edasi siis rahvusparki. Sõit üle jõe maksis  1RM, rahvuspargi pilet ka 1RM, kanopy walk 5RM ja pildistamise õigus ka 5RM. Selline elu. Raha makstud, selgus, et meie kanopy walk avatakse alles 9:30 ja aega oli tunnike või veidi isegi rohkem. Valisime siis veidi pikema ringi ja nautisime vihmametsa. Mõned kaanid korjasime ka teepeal üles :).
Kanopy walk oli kift, aga kui oled eestis seikluspargis käinud, siis võrrelda ei anna. Aga vara minemise eeliseks on vähe inimesi ning see privaatsus oli väga mõnus.
Tahtsime ka rapid boat ride'i proovida, kuid ei saanud paadimeestega kaubale. Kuna kliima on siin soe, siis loomulikult tahtsime pesta. Asusime jälle hotellipidajaga arutelu pidama ning saime ka kaubale. Pestud, panime Prootonile hääled sisse ja asusime teele. Õnnetuseks oli 50m pärast esimene järsem mägi, kust Prooton meid üles ei viinud. Nimelt oli seal värske kruus, mis ei kandnud väga. Üks kohalik mees tuli aga appi ja Prooton sai üles aidatud.
Edasi sõitsime Cameron Highlandsi, mis on siis ala Malaisias, kus kasvatatakse teepõõsaid. See oli tõesti ilus ja väga roheline.
Sealt edasi, aga sõitsime Penangi, kus veetsime öö, et hommikul kiirpaadiga Langawile sõita.

pühapäev, 19. november 2017

Malaisia pildid

Petronas towers Kuala Lumpuris, Batu caves Taman Negara rahvuspark (vihmametsad), Cameron Highlands (teeistandused), Langkawi saar. 

reede, 17. november 2017

Tervitame Google't

Täna oli road tripi päev. Nimelt rentisime lennujaamast auto, margiks Proton (Malaisia kohalik automark) ning plaanisime sõita Tamar Negara rahvusparki. Seal on üks vanimaid vihmametsi ning muidu ka kiidetud koht. Sõit umbes 3h.
Enne lõunat me muidugi autot ei saanud ja kuna aega oli siis otsustasime teele jäävatest Batu koobastest, ühest kosest ja wildlife keskusest läbi käia.
Batu koopad olid okeid, midagi erilist seal pole, rohkem nagu kaljusein. Oli ilus ja kuna midagi ei maksnud, siis OK. Tasus minna. Järgmiseks seadsime sihi Chamang koskede juurde. Google juhatas meid mööda väikesi ja käänulisi teid, kui olime miski tunni sõitnud avastasime, et kõrvalt läheb ka sirge ja lai kiirtee. Google nimelt vältis maksustatud teid.. Parandasime vea ja edasi liikusime oluliselt kiiremini. Esimeses tollis selgus, et kui kaarti pole (touch and go) siis on vaja maksta esimeses putkas... Aga noo.. Kuidas sa seal kiirteel tagurdad. Saime siiski hakkama ja sõit läks edasi. Prootoni tippkiirus on 180km/h spidomeetri järgi ja 169km/h waze'i järgi, Lexust kätte ei saanud. Lõpuks jõudsime ka kose juurde ja oh üllatust, see oli aastaks suletud. Taastavad ökosüsteemi, mõte hea, aga info oleks võinud kusagil varem üleval olla. Mis seal ikka. Igaks juhuks tabalukuga ning okastraadiga varustatud väravat avama ei hakanud.
Vaatasime kaarti ja otsustasime veel enne lõppsihtkohta ühest metsiku looduse rahvuspargist läbi sõita, seal pidi elevante olema. Google aga juhatas meid karjääri, nägime koeri :). Ei jätnud aga jonni ja otsisime edasi. Lõpuks leidsime ka õige koha üles, kuid kell oli juba 6 õhtul ja koht kinni. Asusime turvamehega läbirääkimisi pidama, et äkki ikka saame elevante kuidagi näha. Ikka saime, aga need elevandid elasid vangistuses (üsna lühikese keti otsas) ja vaatepilt oli pigem nukker, kuigi koht oli puhas ja korras.
Edasi seadsime sihi Kaula Tahani, mis on siis linnake, kust rahvuspargi matkad ja rajad hakkavad.
Kohale jõudsime ilusasti, teel nautisime kohalikku kulinaariat ja see oli väga hea, kellelgi kõht lahti ka pole.
Tervitame Googlet ja täname seikluste eest... :) Ootame uusi sihtkohti, kuhu muidu ei satuks :)