esmaspäev, 25. juuni 2018

Broome-Darwin roadtripp

Broome'i lendasime teisipäeval 26.06.18 kella 09:25 lennuga, lennufirmaks Qantas (väga soliidne ja hea lennufirma).


Broome'i lennujaamast läksime kohe rendiauto järgi, kuna tee polnud pikk, otsustasime kõndida. Sel korral proovime rendiauto relokatsiooni, ehk võtame auto, mida rendifirmal on vaja ühest linnast teise transportida ja maksame rendi eest nii vaid 1$ päevas. Aega selleks liiga palju ei anta, kuid meil seda pole ka, seega sobib hästi. Broome'st Darwinisse on 1871km, kui otse sõita ning auto transpordiks oli meil aga 5 päeva - laupäeva lõunaks pidi auto Darwinis olema. Autoks saime sama eksemplari, millega ka Uus-Meremaal sõitsime, seega kõik oli tuttav. Rendiauto leti juures oli riiul, kust sai annetuse eest söögitavaari võtta, niiet saime kapid kohe ka kõike vajalikku täis. Lisaks tuli üks kena paar just oma autot tagastama ning neilt saime veel täitsa tutika poti ja panni.

Kohe ikka BWSi (ehk alkopoodi)

Teretulemast Lääne-Austraaliasse




Esimene peatuspaik oli kohe Broome'i külje all Cable beach. See rand on kuulus päikseloojangusse sõitvate kaamlite poolest. Reaalsus aga oli, et lisaks kaamlitele, keda oli palju, oli rannas ka üsna palju maastureid ja päris tihe liiklus. Tundsime end kui Abu Dabis, mitte, et me seal käinud oleks, aga mulje oli küll.



Päev kaks viis meid Fitzroy Crossingu poole. Teel püüdsime ühe jõe kaldal juba ka krokodille silmata, kuid ei läinud seekord õnneks. 


Fitzroy Crossingul võtsime turismiinfost kõiksuguseid brosüüre ja otsustasime seal lähedal asuvas Geike Gorge'is käia (Geike org siis).




Kaljud olid värvilised, see valge triip tähistab üleujutuste aegset veepiiri. Siin põhja Austraalias on kuiv ja märg hooaeg, praegu Austraalia talvel on kuiv periood (ja veidi jahedam ka). See on ideaalne aeg siinkandis reisimiseks. Broome'is oli päeval umbes 25-27oC ja öösiti 17-20oC ehk üsna soe :)
Peale matka jäi veel piisavalt aega, et Purnululu rahvuspargi teeotsa juurde ära sõita. Sõitnud olime teise päeva õhtuks üle 790km.

Päev kolm - Purnululu rahvuspark. Rahvusparki on suure maantee pealt pea 60km, lisaks veel erinevate matkade algusesse sõitmine (ühele poole 28km ja sealt teisele poole topelt nii palju). Ja mis kõige olulisem, sinna sai vaid 4wd autoga, mida meil ei olnud (meie rendiauto tingimustes oli väga selgelt kirjas, et ühelegi kruusateele minna ei tohi, rääkimata siis veel 4wd teedest). Seega ega meil varianti polnud, auto jäi kämpsaiti ja meie asusime hommikul esimese valgega hääletama. Ja saime kohe ka esimese auto peale :). Armas vanapaar tegi meile oma autos ruumi ja 2h pärast (sest tee oli väga treppis) jõudsime rahvusparki. Purnululu rahvuspark on kuulus Bungle-Bungle'i poolest, mis on siis ümarad kaljud, mis on punaste vöötidega. Kõigepealt käisimegi Cathedral Gorge'is, kus need samad nunnud mäekesed olid.





Edasi läksime echidna chasmile (kaljulõhe) ja mini palms trackile. Päeva lõpetasime the lookout'iga










Mulle Purnululu rahvuspark väga meeldis, tõsiselt vaheldusrikkad matkarajad ning ka täitsa uued ja lahedad pinnavormid. Pilte tegime väga väga palju :). Pimedaga ja sama armsa vanapaari juhtimisel jõudsime tagasi kämpsaiti. Kuna päev oli olnud tegus, palav ja tolmune ning juba ka kolmas päev autos, siis tahtsime väga väga juba pesta. Umbes kilomeetri kaugusel oli üks tasuline kämpsait, mõeldud tehtud ja sinna me loomulikult sõitsime. Jätsime auto ilusasti teeäärde ja kõndisime pimeduse varjus pesema. Dussiruumide ees sõid veised rahulikult heina, tegime neile pai ja läksime pessu. Seejärel kiire õhtusöök ja magama, et hommikul esimese valgega sõitma saada. 

Päev neli ehk sõidupäev. 
Tarvis oli Dareinisse jõuda laupäeva lõunaks, seega midagi teha ei olnud, esimese valgega panime autole hääled sisse ja sõitsime Purnululu rahvuspargi teeotsast peaaegu Litchfield rahvuspargi teeotsani välja, kokku umbes 980km. Teele jäid mõned lahedad puud, NT osariigi piir ja selline koht nagu Katherine. Napilt jõudsime sinna turismiinfosse, et rahvusparkide kohta Infot juurde saada. Ja nii rabelemiseks läks, et unistasin oma lemmari dressika sinna (ja see oli ka mu ainus soe asi, mis kaasas oli). Kui 20 min hiljem avastasin ei olnud enam midagi teha, aknast mu pusa paistis aga kätte ei saanud. Helistasin isegi järgmisel päeval, et saatku järgmiste bäkkeritega Kakadu rahvusparki, aga ei läinud õnneks. :(
Teel oli ka jälle üsna mitu maastikutulekahjut, need tunduvad siin juba tavalised. Pimedaga sõites paistavad veel eriti silma.




Päev viis - Lichfield'i rahvuspark
See rahvuspark on kuulus just koskede poolest. Ja kuna lubas väga sooja päeva, siis olid ootused kõrged. Alustasime vaatlust kõige popima kose juurest, ei noh, kena või norm kosk nagu Siku ütleks, aga ei midagi erilist. Päike veel siiski nii kõrgel polnud, et sinna ujuma oleks kiskunud seega läksime aga järgmise ja sealt edasi järgmise kose juurde - same-same. Viimases lootuses läksime veel ka mingite tiigikestega kose juurde ja see oli kõige lahedam. Saime ujuda, lustida, hüpata vette ja kõik jutud. Niiet tasus ikka minna :)




Lõuna ajal aga hakkasime Darwinisse sõitma, sest pidime juba varsti rendiauto tagasi andma. Õnneks sellega sekeldusi ei olnud. Ühtede sveitslastega jagasime taksot lennujaama, et Sealt veel pooleteiseks päevaks üks kõige odavam rendiauto võtta. Loomulikult oli see väga väike. Kuidas seal magatud saime soovitad videost vaadata. Õhtul jõudsime veel pool teed Kakadu rahvusparki ära sõita. 

Päev kuus - Kakadu rahvuspark
Kakadu rahvuspark on kuulus Aborigeenide kultuuri ja krokodillide poolest. Alustasime ikka kultuurist ja käisime vaatamas nii muuseumi kui kivijoonistusi. Maalid ja kunst on neil väga omapärane ja kift. Kahjuks on seda keeruline kaasa tuua, siiski üritame.

Mõned näited kivijoonistustest



Aborigeenide kalender

Vaated loodusest

Ja soolavee krokodillid (need suured)

Krokodille sai vaatama minna ka paadituuriga, kuid kuna enamasti neid paadi pealt söödetakse, tahtsime neid ikka päris looduses ilma peibutiseta näha. Kuulasime maad ja läksime ühe väga pruuni veega jõe äärde krokodille otsima. Peale tükki aega ootamist nägime lõpuks lausa kolme eksemplari. Neid on muide päris keeruline vees märgata. Palju oli ka barramundisid püüdvaid kalamehi ning samas kohas oli ka autode jõeületuskoht. Meie oma oma tibatillukese rendiautoga õnne katsuma ei läinud, kuid 4WD läks üle jõe mitmeid ja nagu pildilt näha siis kõik mitte edukalt.

Meie Broome'i-Darwini tripp lõppes ilutukestikuga Darwinis. Nimelt oli pühapäeval Northern Territory Day (ehk aussi põhja osariigi päev) ja veel 40s. Ilutukestik oli nii pikk ja vägev, et meenutas juba veidi Sydney aastavahetust. Raketid austraallastele meeldivad. :)

Jälle Sydneys

Jaanipidu Sydney

Perisherilt sõitsime otse Sydneysse. Mäelt tulime ära veidi peale kella kolme, tahtsime sõita rongiga Bullocks flat'i parklasse, et ehk on ilus sõit. Kuid rongi aknad olid nii ära kraabitud ja tuhmid, et midagi ei näinud. Rongisõit seal küll elamus pole. Veidi peale kella nelja saime oma autosse ja sydney poole sõitma. Teeääres küll kängse nägime, kuid õnneks olid meil kokkulepped tehtud ja igaüks püsis omas elemendis. Sydneysse jõudsime veidi peale kella kümmet õhtul, kiire pesu, puhtad riided selga ja eesti majja jaanipeole. Pidu küll kahjuks lõppes 23:00, sest seal lihtsalt  ei lubata kauem lärmi teha. Meie jõudsime 23:03 :). Muusika oli juba kinni keeratud ja tuled põlesid, kuid inimesi veel välja ei aetud ja nii saime ilusasti kõigile tuttavatele head jaani soovida.
Ööseks võttis Lauri meid jälle enda juurde. Pidime jääma üheks ööks, aga läks nagu Sydneys ikka ning jäime üsna mitmeks. Terve pühapäeva puhkasime ja panime Mannuga koos puslet.


Õhtuks saime pildi kokku :)

Abiks ja seltsiks oli kiisu Pivi

Esmaspäeva olime veidi tegusamad ja tegime oma Feedloti töö jaoks vajalikud analüüsid ära - Q palaviku veretest ja allergiatest. Nüüd on tarvis nädal aega oodata, et tulemused tuleksid. Kui veretest on positiivne saame nädala pärast juba tööle asuda, kui aga negatiivne siis tuleb teha veel ka vaktsiin ja oodata veel nädala. Lisaks on tarvis teha veel terviseuuringud koos alkoholi ja narkotestiga.

Vereanalüüsi võtmas (p.s. video on ka YouTube's https://youtu.be/4NDGa-cau-E )


Pakime jälle asju

Ja Mann tegi firmarooga - kaerahelbeküpsiseid


Aega me aga niisama raisata ei taha ja seetõttu ostsime lennupiletid homseks Broome'i, mis asub lääne Austraalias ja nädal aega jääb meil nüüd selle nurga avastamiseks. Uus seiklus jälle ootab - suvised kleidid ja rannariided on kotti pakitud.

Snowy mountains

Snowy mountains

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et saime tööle. Jah, surfilaager oli igat pidi edukas :). Niisiis pühapäeva varahommikul panime autole hääled sisse ja hakkasime snowy mountains'i poole sõitma, minna oli 1185 km. Kuna ühe päeva jaoks oli see veidi liiga pikk sõit (Austraalias ju pimedaga enam väga sõita ei taha, sest see on kängurude aeg ja neid on palju) siis otsustasime minna külla James'ile ja kõik koos õhtust süüa Nowra steakhouse'is, kus me Mannuga mõlemad töötasime ja hommikul edasi sõita. Steakhouse'i omanikul Mav'il oli hea meel meid näha ja meie saime väga head seltskonda ning toitu nautida.
Esmaspäeva hommikul läks sõit edasi. Tee viis läbi Canberra, mis on Austraalia pealinn. Canberras me veel polnudki käinud. Käisime ka eesti saatkonna juures, kuid kõik uksed olid lukus ja nii me sisse piiluda ei saanudki. Hiljem kuulsime, et saatkond on puhkusel eestis.


Pealelõunaks jõudsime väiksesse ja vaiksesse Berrydale'i linna. Lahkelt võttis meid vastu snowgate motelli omanik Igor ja näitas meile meie uut elukohta. Teisipäeval alustasime tööd. Selgus, et motell avatakse alles kahe nädala pärast ja viimased 9 kuud pole seal mitte midagi tehtud. Kõik oli üsna räämas ja must. Niisiis hakkas Mann pesu pesema ja mina koos teise kahe tüdrukuga tube koristama. Polnud päris see, mida ootasime aga töö on töö ja nii me usinalt selle kallale asusime.

Tuba peale koristamist


Töötundide kaart

Oi-oi-oi kui palju vaja veel teha

Snowgate motell

Kolmapäeval tööpäeva lõpus saime aga kõne whyalla feedlotist, et nad võtaksid meid mõlemaid tööle. Halb uudis, et see asus jälle QLDs ja meie olime just 12h teises suunas sõitnud ning end sisse seadnud. Vaagisime kaua, kuid otsustasime ikkagi, et koristama ja kasima me siia Austraaliasse ei tulnud, et tagasi QLDsse sõit. Neljapäeval rääkisime kohe ka bossiga ja lubasime veel nädala lõpuni tööle jääda. Reedel tegime feedloti bossidega telefoniintervjuu, kus selgus, et enne tööle asumist peame veel oma raha eest Q palaviku vaktsiini tegema ja terviseuuringuid ka. See võtab veel nädala või kaks, sest tulemuste saamine võtab aega. Vana halb. Reedel ütles Igor ka, et laupäeva hommikul peame me välja kolima. Mis seal ikka. Kuna me väga tahtsime ka Austraalia nõlvad ära proovida, siis otsustasime laupäeva varahommikul kohe Perisherile lumelauatama sõita. Reede õhtu veetsime pakkides.

Öösiti on siin öökülmad, talv ikkagi

Laupäeva varahommikul asusime nõlvade poole teele, kusagil 40min autosõitu. Olime umbes 20min sõitnud kui äkki auto üle kuumenes. Alguses ei saanud me aru, mis nüüd autol viga on, kuid lõpuks hammustasime läbi: auto oli ostetud just QLDst, kus öökülmasid ei ole, seega ilmselt külmus jahutusvedelik lihtsalt ära ja halvemal juhul lõhkus ka mõne vooliku. Aga teha pole enam midagi, aegamööda sõitsime auto esimesse linnakesse kus õnneks oli üks töökoda ka avatud (laupäev ju ja ka väga väike koht). Ootasime kuni see kell 8 avati. Saime auto sinna jätta ning ise läksime teeäärde hääletama. Mäepiletite ja varustuse rendi eest oli just juba makstud. Õnneks saime ruttu ühe auto peale ja lõpuks jõudsime ka Perisherile.


Loomulikult saime seista piletite lunastamise järjekorras üsna kaua, aga mis teha. Lõpuks kui mäele saime olime päris õnnelikud. Perisheril on kokku 47 lifti, mitte ühtegi gondlit ja mitu erinevat mäge. Ühele mäele me ei jõudnudki, kuid teised sõitsime läbi. Päris kõik liftid polnud töös, sest oli hooaja algus ja lund oli veel vähe. Nõlvad olid üsna künklikud ja lühikesed, kuid huvitavad sōita. Liftid küll kahjuks üsna aeglased. Kahju oli algajatest, kelle jaoks olid nõlvad liiga keerulised (künklikud) ning kes seetõttu igal pool ukerdasid. Meie jaanid olid sel aastal siis lumel ja ilma lõkketa (kuigi auto pakkus kuumi elamusi).




Õhtul jälle hääletasime oma kalli auto juurde tagasi, maksime 200$AUD ja saime Sydney poole teele asuda. Jälle see Sydney tõmbab meid!