Kell on Tumutis, Austraalias 2.30 öösel, äratuskell heliseb. Üles, riidesse. Väljas on külm nagu hundilaudas ning taevas on täiskuu, mis särab nagu lamp öises taevas, otsmikulampi polegi vaja. Hobustele söök ette. Stardini on kaks tundi, niiet võib rahulikult veel pooleks tunniks voodisse pugeda. Uuesti üles ning kuna reeglite järgi võib generaatori tööle panna alles tund enne starti, siis kohvi veel keeta ei saa. Pole lugu, kasutame aega, et kõik hobustele vajalikud asjad valmis panna. Nüüd on kell juba parasjagu nii palju, et võib geneka üürgama panna, natuke piinlik küll, kuna laagriplatsil valitseb õnnis vaikus, ning keedukannu tulele sättida. Joome kuuma kohvi veel eelmisest õhtust hõõguva lõkke ümber, ning järame võikut. Kell tiksub kiirelt ning juba tulebki saduldama hakata. Prrrr… külm on. Meil stardib 3 hobust 80 km distantsile. Ühel hobul on plaanis kapata koos esimestega, teistel kahel, minu hobul kaasa arvatud, on plaanis võtta rahulikult ning teha üks mõnus pikk matk. Esimene hobu valmis ning läheb stardijoone juurde. Start on kell 4.30, väljas valgustab ainult kuu. Paneme otsmikulambid tööle ning ronime selga. Meie, ülejäänud kahe hobusega, stardime 10 minutit hiljem, et kiiremad ees ära lasta ja oma hobuseid stardiärevusest säästa. Neli kilomeetrit asfalti ning seejärel pööre vasakule ja algab pikk, ca kolme kilomeetri pikkune raske mäkketõus. Üleval kulgeb rada üles-alla, üles-alla. Väga järsud laskumised läbime käekõrval olles ise hädas püstijäämisega kuna kuiv kruus on väga libe. Jõuame ilmselt raja kõige kõrgemasse punkti ning algab imeline päikesetõus pakkudes hingematvaid vaateid. Kogesin ka huvitavat olukorda, kus päike oli juba minust vasakul tõusnud, ja minust paremal pool oli kuu, mida päike polnud veel üle valgustanud. Seega olid taevas korraga päike ja kuu ning mõlemad särasid väga heledalt. Rajal hobuseid ei hooldata nii nagu meil. Selle asemel on vee punktid, kus on hobustel võimalik juua ja kui oled piisavalt virk ratsanik, siis ronid maha ja ka kastad oma hobust. Peale selle on veepunktides inimesed, kes pakuvad ka ratsanikele juua ja pulgakomme :) Kogu 80 km distants oli jagatud kaheks 40 kilomeetriseks ringiks. Kokku kulus meil kogu distsntsi läbimiseks üle 9 tunni, mis on sealsele maastikule kohane korralik matka aeg. Hobused olid lõpetades väga heas konditsioonis. Light weight (kerge kaalu) kategoorias osales 4 ratsapaari, kellest meie hobused võtsid viigiga kaksikvõidu. Õhtul lõkketule ümber istudes valdab mõnus rammestus ning rahulolu hinges.
Ahjaa, eelmisel päeval sekretäriaadis pabereid vormistades loevad tädikesed mu perekonnanime, naeravad omaette ning küsivad siis viimaks: “Kas see ongi päriselt su perekonnanimi?“ :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar