Lumelauatame Uus-Meremaal

Meie uus Meremaa (NZ) tripi viimane seiklus oli mäesuusakeskus Christchurchi lähedal - Mt Hutt. Miks mitte Remarkables, aga sest, et 11.06 pidime siit ära lendama (ilma tagasilennu piletiteta meid riiki ei lastud) ja esimene mäesuusakeskus mis siin avatakse on Mt Hutt (teised keskused avatakse hiljem). Mäesuusakeskus ise asub 2086m kõrgusel ja sellele kõige lähem asula on Methveni linnake. Meie peatusimegi Methvenis ja sõitsime iga päev bussiga 45min mäele. Mäesuusakeskus ise oli pigem pisike, kuid huvitav. Mäel oli 1 kuue inimese tooltõstuk ja 2 kolme inimese tooltõstukit. Ning tipus kohati päris tugev tuul, kuid vaade oli ilusa ilmaga mega - mäelt paistis lausa ookean.

Baarid, kohvikud ja mäeelu pole siin kuurortis väga popp, sest peale suusatamise või lauatamise päeva peavad kõik mäelt ära sõitma ehk 16 km väga käänulist ja järsku mägiteed (ketid olid rehvidel kohustuslikud ja ka meie bussijuht pani need bussiratastele peale).
Ja nii me mäele jõudsimegi. Esimesel päeval, mis oli siis ka hooaja esimene mäepäev oli segadust palju ja piletite järjekorrad uksest välja, kuna me selles kaoses orienteeruda ei suutnud, otsustasime trügida ja saimegi oma mäepiletid kätte. Edasi varustust rentima, ega suurt valikut polnud - saapad olid küll uued aga päris ruttu jäid jalad valusaks ja läks vahetamine lahti (et vanu sissekantud saapaid saada). Lumelauad olid ka suts harjumatud, kuid sõitsime needki sisse. Liftide peal uurisime teistelt, et kus siis afterski on ja saime vastuseks, et väga polegi ja üks mees veel küsis, et mis see afterski on. Appi! Aga kahjuks läks nii, et need kaks methveni baari (pruun ja sinine pubi) olid tõesti väga lahjad, aga õnneks õlu oli hea. Ööbisime selles väikelinnas ühes armsas lodgis, väga kodune ja hubane majake oli, teised külalised olid kõik noored, kes jäävad siia kogu hooajaks ning töötavad mäel. Neilt saime palju lisainfot ja tore oli mäel mõnda tuttavat nägu näha.
Viimasel päeval lõpetasime suts varem, et jõuaks veel õhtul ilusasti Christchurchi tagasi sõita. Kuna meil jäi veel pool tundi aega bussini, mis meid Methveni linnakesse tagasi viis läksime kohvikusse, et ühed hõõgveinid teha. Aga oh üllatust noor neiu letitaga küsis mannult dokumenti, Mann andis austraalia juhiload, muud meil polnud kaasas ja poes polnud nendega probleemi. Kuid neiu kohvikus nõudis passi ja nii Mannule hõõgveini ei müüdudki. Päris naljakas oli. Õnneks seisin mina veidi eemal ja läksin siis ka õnne proovima. Nüüd oli kohvikuletitaga aga uus neiu, kes sai pointile pihta ja dokumenti isegi ei küsinud. Nii saime lõpuks oma hõõgveinid ka kätte ja lauatamine uus Meremaal sai ilusa punkti.
Uhke on nüüd öelda, et oleme Uus-Meremaal lumelauatamas käinud!