esmaspäev, 25. juuni 2018

Snowy mountains

Snowy mountains

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et saime tööle. Jah, surfilaager oli igat pidi edukas :). Niisiis pühapäeva varahommikul panime autole hääled sisse ja hakkasime snowy mountains'i poole sõitma, minna oli 1185 km. Kuna ühe päeva jaoks oli see veidi liiga pikk sõit (Austraalias ju pimedaga enam väga sõita ei taha, sest see on kängurude aeg ja neid on palju) siis otsustasime minna külla James'ile ja kõik koos õhtust süüa Nowra steakhouse'is, kus me Mannuga mõlemad töötasime ja hommikul edasi sõita. Steakhouse'i omanikul Mav'il oli hea meel meid näha ja meie saime väga head seltskonda ning toitu nautida.
Esmaspäeva hommikul läks sõit edasi. Tee viis läbi Canberra, mis on Austraalia pealinn. Canberras me veel polnudki käinud. Käisime ka eesti saatkonna juures, kuid kõik uksed olid lukus ja nii me sisse piiluda ei saanudki. Hiljem kuulsime, et saatkond on puhkusel eestis.


Pealelõunaks jõudsime väiksesse ja vaiksesse Berrydale'i linna. Lahkelt võttis meid vastu snowgate motelli omanik Igor ja näitas meile meie uut elukohta. Teisipäeval alustasime tööd. Selgus, et motell avatakse alles kahe nädala pärast ja viimased 9 kuud pole seal mitte midagi tehtud. Kõik oli üsna räämas ja must. Niisiis hakkas Mann pesu pesema ja mina koos teise kahe tüdrukuga tube koristama. Polnud päris see, mida ootasime aga töö on töö ja nii me usinalt selle kallale asusime.

Tuba peale koristamist


Töötundide kaart

Oi-oi-oi kui palju vaja veel teha

Snowgate motell

Kolmapäeval tööpäeva lõpus saime aga kõne whyalla feedlotist, et nad võtaksid meid mõlemaid tööle. Halb uudis, et see asus jälle QLDs ja meie olime just 12h teises suunas sõitnud ning end sisse seadnud. Vaagisime kaua, kuid otsustasime ikkagi, et koristama ja kasima me siia Austraaliasse ei tulnud, et tagasi QLDsse sõit. Neljapäeval rääkisime kohe ka bossiga ja lubasime veel nädala lõpuni tööle jääda. Reedel tegime feedloti bossidega telefoniintervjuu, kus selgus, et enne tööle asumist peame veel oma raha eest Q palaviku vaktsiini tegema ja terviseuuringuid ka. See võtab veel nädala või kaks, sest tulemuste saamine võtab aega. Vana halb. Reedel ütles Igor ka, et laupäeva hommikul peame me välja kolima. Mis seal ikka. Kuna me väga tahtsime ka Austraalia nõlvad ära proovida, siis otsustasime laupäeva varahommikul kohe Perisherile lumelauatama sõita. Reede õhtu veetsime pakkides.

Öösiti on siin öökülmad, talv ikkagi

Laupäeva varahommikul asusime nõlvade poole teele, kusagil 40min autosõitu. Olime umbes 20min sõitnud kui äkki auto üle kuumenes. Alguses ei saanud me aru, mis nüüd autol viga on, kuid lõpuks hammustasime läbi: auto oli ostetud just QLDst, kus öökülmasid ei ole, seega ilmselt külmus jahutusvedelik lihtsalt ära ja halvemal juhul lõhkus ka mõne vooliku. Aga teha pole enam midagi, aegamööda sõitsime auto esimesse linnakesse kus õnneks oli üks töökoda ka avatud (laupäev ju ja ka väga väike koht). Ootasime kuni see kell 8 avati. Saime auto sinna jätta ning ise läksime teeäärde hääletama. Mäepiletite ja varustuse rendi eest oli just juba makstud. Õnneks saime ruttu ühe auto peale ja lõpuks jõudsime ka Perisherile.


Loomulikult saime seista piletite lunastamise järjekorras üsna kaua, aga mis teha. Lõpuks kui mäele saime olime päris õnnelikud. Perisheril on kokku 47 lifti, mitte ühtegi gondlit ja mitu erinevat mäge. Ühele mäele me ei jõudnudki, kuid teised sõitsime läbi. Päris kõik liftid polnud töös, sest oli hooaja algus ja lund oli veel vähe. Nõlvad olid üsna künklikud ja lühikesed, kuid huvitavad sōita. Liftid küll kahjuks üsna aeglased. Kahju oli algajatest, kelle jaoks olid nõlvad liiga keerulised (künklikud) ning kes seetõttu igal pool ukerdasid. Meie jaanid olid sel aastal siis lumel ja ilma lõkketa (kuigi auto pakkus kuumi elamusi).




Õhtul jälle hääletasime oma kalli auto juurde tagasi, maksime 200$AUD ja saime Sydney poole teele asuda. Jälle see Sydney tõmbab meid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar