Kolmapäev, 9. mai 2018

Royal National Park

Äratus hommikul kell 5, loomad vaja kiirelt üle vaadata, sead sööta, endale korralik hommikusöök kerevahele pista, viimased asjad kokku ja minek. Tund aega autoga, teine tund rongiga, 20 minutit praamiga ja olengi matkaraja alguses. Kell on selleks ajaks täpselt 10 hommikul. Ees ootab 30 km pikkune matkarada mööda rannikut. 

Ootused ei ole liiga kõrged, pole väga mingit eeltööd matkaraja kohta teinud. Lugesin ainult ühe inimese kogemust. Huvitav kusjuures oli see, et ta soovitas raja läbida põhjast lõunasse, sest siis ei paista päike silma. Minu ajus tekitas see kohe errori, sest päike paistab ju iseenesest mõistetavalt lõuna poolt. Vot aga sellised väikesed, teadvustamata tõed, millega olen kogu elu elanud, saavad siin küll ümberlükatud. Tõepoolest, lõunapool ekvaatorit paistab keskpäevane päike põhjast. Oli tõesti hea matkata, kui päike jäi seljataha.

Nautisin matka täiega. Nii kaunid vaated, nii vahelduv matkarada, nii ilus loodus, piiritu ookean. Soovitan soojalt kõigile, kes otsivad Sydneyst vaheldust ning tahaksid looduserüppe heita. 



Päris suur osa rajast oli kaetud uute teedega. Ühesküljes jah, see pole looduslik, kuid samas, see tee on nii ühtlane ja tasane, et võid ettevaatamata lihtsalt astuda ja samal ajal eemal mänglevaid laineid nautida või vaalu otsida. Kes matkanud on, teab, et üldiselt vahid muidu 95% ajast jalgade ette.

Garie beach ühe künka otsast ...

... ja teise künka otsast.


Jap, rada läheb sellesse väikesesse musta auku seal all. Algab palmipuude džungel.

White wedding cake rock ehk valge pulmatort - lumivalge liivakivi. Ümber on piirded ja väljas on sildid, et sinna minna ei tohiks ning selgelt on näha ka lihav lõhe liivakivis. Aga mingeid asiaate see ju ei huvita. Noh, eks neid ongi palju, looduslik valik. Kivist oleks kahju, ehk tahab keegi seda veel näha.



Liigagi tihti näeb neid silmapiirituid põlenud alasid Austraalias. Kuid taimed on siin sellega kohastunud ja eukalüptile see isegi meeldib. Loomakesed ainult ei pääse kuhugi.

Keegi on vikati keset rada maasse virutanud.

Sardellinäpp. Miskipärast mul alati lähevad matkates näpud nii paiste. Kui keegi kogenud matkasell teab sellele head vasturavimit, siis jaga aga oma tarkust ka minuga.

Viimane vaade enne rongijaama auto juurde naasmist. Tsipa väsind, natuke päikest saanud, aga ülirõõmus, et ikka matk ette sai võetud ja seda looduse ilu ja väge endasse ammutatud.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar