reede, 18. mai 2018

Uus-Meremaa põhjasaar

Kuidas Mann ja Karin Uus-Meremaale reisisid


Algas uus seiklus - Uus-Meremaa ja loomulikult oli meil kohe alguses sekeldusi. Nimelt lendasime 16.mai Sydneyst Aucklandi, lend läks kell 09:55, seega aega oli hommikul nagu putru, lisaks viis meil Lauri veel autoga lennujaama ära ka. Planeerisime lennujaamas olla 1.5h enne lendu, küllalt ju. Kahjuks ei saanud internetis lennule check-inni teha, aga see meid veel muretsema ei pannud, vanad kalad ju. Jõudsime siis ilusasti 1.5h enne lendu lennujaama ja läksime end lennule registreerima, kuna meil oli ainult käsipagas, siis kästi kotid kaalule panna ja loomulikult olid need liiga rasked. Tädi letitaga küsis koti eest 75 taala ja meie ütlesime, et pakime hoopis ümber - nii läksidki kõige raskemad riided selga (Mannul 2 paari pükse ja hea paks kampsun) ja kõik nice to have toiduasjad (kohv, sool, plastiknõud, pipar) prügikasti. Uuesti kaaluma ja nüüd sobis. Järgmisena küsis tädi letitaga tagasisõidu pileteid, mida meil ju ei olnud, sest mõtlesime, et ehk tahame nädala kauem olla, ehk hakkab uus Meremaal meeldima. Jälle oli vaja tädile öelda, et oota natuke ja hakkasime netist pileteid ostma. Lõpuks saime check-inni tehtud ja kuna kell oli palju kiirustasime passikontrolli ja turvakontrolli. Passikontroll läks edukalt, kuid turvakontrollis võeti meie mõlema kotid kõrvale ja onu kelle otsa satusime oli kõige aeglasem ja uimasem maailmas. Minu koti sai ta enne läbi puistatud ja asus siis Mannu asjade kallale. Kuna juba kõlas lennule final call, panin mina värava poole jooksu. Mann jäi onuga koti sisu üle arutlema ja väidetavat nuga otsima (peale nelja korda koti läbivalgustamist selgus, et tegemist ikkagi on küüneviiliga nagu Mann neile kohe alguses ütles). Mina aga jõudsin vahepeal väravasse ja sain bussile, mis lennukile viis. Tegin kõigile tädidele käte ja jalgadega selgeks, et üks tüdruk on kohe-kohe veel tulemas. Mannul oli aga parajasti veel ilmselt 3 screening alles käsil ja nii see buss ilma Mannuta ära sõitis. Õnneks olid tädid toredad ja Mann ning veel üks hilineja toodi mikrobussiga lennuki juurde ning nii me mõlemad siiski saime planeeritud lennule ja jõudsime õhtuks Aucklandi. Aucklandi lennujaamas saime kokku Sikuga, kes tegi omale uus meremaa viisa ja on nüüd siin aasta aega. Homme tuleb Kratt ja siis alles seikus algab - meie epic girl tripp.

Õhtul läkisme kolmekesi (mina, Mann ja Siku) Aucklandi kesklinnas asuvasse hosteli ja kuna kõik olid väsinud ajasime niisama juttu ja läksime ära magama. Hommikul sõime, tegime reisiplaani, jalutasime kesklinnas ringi ja sõitsime Kratile lennujaama vastu.


Järgmine samm oli campervani (aka meie kodu järgmised 3 nädalat) rent. Tädi letitaga oli meiega ikka väga kannatlik :). Auto ja juhised kätte saadud asusime põhjapoole teele, et waitamo's helendavaid ussikesi (glowworms) vaatama minna. Koobaste juures asuvale laagriplatsile jõudsime alles õhtul kella 8 paiku. Siis oli väljas juba kottpime, kuna koopasuu oli lähedal, tatsasime pimedas hekendavaid ussikesi vaatama ja need ussikesed koopa laes olid väga lahedad - natuke nagu tähed taevas või siis jõulutuled. See oli maagiline.


Kuna koobas tundus lahe, siis otsustasime hommikul veel ka väikse matka teha.









Rotorua ja geotermilised basseinid

Peale matka sõitsime Uus-meremaa põhjasaare geotermilisse keskusesse Rotorua'sse. Kuna Rotorua asub kohas, kus vaikse ookeani laam sukeldub austraalia laama alla, siis on piirkond geotermiliselt väga aktiivne. Siin asub palju vulkaane, geisreid, kuumaveeallikaid ning isegi võib näha keevat muda. Peale selle täidab piirkonda tugev munahais, mida tekitab sulfur.

Kohale jõudsime peale lõunat ja otsustasime kõigepealt sõita suuri puid vaatama - redwoods. Olid küll võimsad, aga sekvoiade vastu ikka ei saa.






Seejärel aga sõitsime otse geotermilisse spasse ja hüppasime mudavanni (hells gate oli koha nimi). Loomulikult oli üleval mõnus munalõhn, kuid vann oli soe ja muda pehme. Pärast kerge duss ja siis tavalisse sooja geotermilisse vanni. Ühed kohalikud iraanlased andsid meile veel puuvilju ka :).




Uus päev toob ikka uusi vaateid ja nii alustasime päeva Lady Knox geisriga. See geiser purskab ainult siis, kui sellesse panna mingit detergenti, näiteks seepi, see miskit moodi ajab kuuma vee külma vee alla, tekitab rõhu ja paneb geisri purskama. Selle avastasid mingid töölised, kes pesid seal oma pesu ja seep sattus maa alla. Geisri juures asus ka wai-o-tapu geotermiline park.  Park oli väga lahe, kõik auras, kees ning oli värve täis (kollane, roheline, sinakas, valge, punane). Erinevaid värve tekitavad erinevad mineraalid.








Pealelõunal tutvusime Maoride kultuuriga ning külastasime üht nende asulat (küla). Küla nimi on pildil see ülipikk sōna punasel taustal. Vaatasime maoride tantsuetendust, mille käigus nägime ka kurikuulsat hakat - maoride sõjatants, millega üritati vaenlast hirmutada ning omasid motiveerida. Selleks kasutati kõva häält, trumme, jalgadega trampimist, silmade punni ajamist ning keele näitamist. Seejärel tegime väikese tuuri külas, kus tutvusime maoride söögivalmistamise võtetega. Näiteks on neil keset küla väike tiik, kus vee temp on 97°C ja seal saab keeta muna või hautada köögivilja. Kusjuures, see pisike lomp pidi olema nii sügav, et keegi pole veel põhjani suutnud mõõta. Kui Itaalias purskas vulkaan, siis just sellesama väikese tiigi veetase alanes 5m ning uuesti täitumine võttis aega mitu kuud. Liha aga küpsetatakse kuuma auru peal, kus see vaikselt haudub.









Tongariro Alpine Crossing
Lõpuks oli aeg kes tea esimene matk. Tongariro Alpine Crossing on üks Uus-Meremaa ilusamaid päevamatku. See on 19.4km pikk ja aega selle läbimiseks tuleb aega varuda umbes 6 tundi. Samuti filmiti just siin üks osa filmist Lord of the Rings - Mount Doom, kuhu Frodo sõrmuse viskab, et seda hävitada. Matkarajale jääb kaks aktiivset vulkaani, tahkunud laavajõed ja rohekad mägijärved. Kahjuks oli meie matka ajal ilm üsna kehv (loe väga halb) ja nähtavus nii 10m kanti. Seega vulkaanidest möödusime neid nägemata (aimatavad siluetid ja laavajõed ning kivimid siiski olid). Ja hingematvad pildid jäid ka tegemata, kuid matk oli sellegi poolest tore ning kindlasti meeldejääv.



Wellington
Põhjasaare tripi lõpetasime Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis. Tee sinna oli mägine ja kuna ilm läks jälle ilusaks siis täis hingematvaid vaateid. Wellingtonis loomulikult ostlesime, käisime mt Victoria otsas, tegime kasimisepäeva ning ōhtu lõpetasime ühes käsitöö õllesid müüvas pubis, kus mängisime lauamänge ning lahkusime viimastena.

Teel Wellingtoni


Hommikul võtsime praami lõunasaarele, et ka seal üks avastamisretk teha. 

Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar