Laupäev, 11. august 2018

Karjatame lehmi

Oleme nüüd juba 6 nädalat töötanud ühes veiste nuumamiskeskuses. Ilmselgelt oleme blogi unarusse jätnud ning mitte just usinalt tööst ja elust-olust kirjutanud.

Ütleme kohe ära ka, et piltide ja videode tegemine töö juures on keelatud, seega kui keegi soovib pilte ja videosid, siis annab märku ja saadame lingid.

Tööle saamine.

Rääkisin isale, et tahaks ikka veistega töötada siin Austraalias, mille peale isal tuli kohe meelde, et noh see suusahüppaja, tema ju töötas Aussis veistega. Just - Illimar. Tegime kohe kõne Illile, kes omakorda tegi kõne Daryle'le Aussi. Saatsime oma cv-d ja nii meiega ühendust võetigi, et saate kindlasti  tööle. Ps, väga head referenceid on 😃 Enne töö alustamist pidime aga tegema veel q feveri vaktsiini ja meditsiini kontrolli, millest Karin juba eelmises postituses rääkis.

Asukoht

Me töötame ühes suurimas Austraalia nuumamiskeskuses nimega NH Foods Whyalla feedlot. Siin on ca 60 000 veist. See on peamiselt Jaapanlaste omandis ning sellekandi suurim tööandja. Me elame feedlotist ca 25 km kaugusel asuvas väikelinnas Texases. Jaa, ka Aussis on oma Texas. Ja jaa, siin on palju hobuseid ja inimesed käivad ringi cowboy mütside ja saabastega ning saabaste taga on ketastega kannused ja kõigil on hobused ja kõik ratsutavad. Sellised kohad tõesti eksisteerivad.
Youtubeis on lugu: https://youtu.be/SfjR6tP5Zpg

Esimesed päevad tööl.

Sisse sõites tungis sõõrmetesse kohe hais. Esimese asjana autost välja astudes tõmbasin kohe telefoni taskust välja ja kukkusin pildistama. Seejärel täitsime terve päeva igasugu pabereid. Kusjuures selgus muidugi, et igasugune pildistamine, filmimine ja üldse telefoni kasutamine on keelatud. Ups... Saime endale ka terve portsu särke, jope, vesti, nokatsid. Väga hea, ei pea enda riideid mustaks ning s... haisuseks tegema.

Järgmisel päeval alustasime. Kuna oli just sadanud, siis kõik aedikud olid hirmus porised. Või õigemini, paari tunniga saime aru, et pole see mingi pori, vaid puhta lehma sõnnik. Kohati vajusime ikka pahkluuni s... sisse. Kuna lehmad vahest ikka tõmbasid korralikult ketsi all ringi käima, siis esimestel päevadel olime õhtuks päris korralikult essuga kaetud. Hiljem juba oskame kõrvale hüpata kui kuulid meie poole lendavad.

Mida me siis täpsemalt teeme?

Me töötame dispatchis ehk kohas, kust saadetakse lehmad minema ehk tapamajja. Paar nädalat enne minekut me kaalume kõik lehmad üle, kontrollime, et nad oleksid ikka õige arvu päevi nuumamisel olnud, oleksid terved ja valmis välja saatmiseks. Kõik, kes ei vasta tingimustele, korjame välja ja saadame siis vastavalt, kas veel sööma, ravile või lihtsalt loomatoiduks. Igal hommikul paneme esimese asjana täpse arvu lehmi rekade jaoks väiksematesse aedikutesse valmis, kust autojuhid nad ise võtavad ja peale laevad. Seejärel hakkamegi lehmi kaaluma ja sorteerima. Meie otsene ülemus Julie on pm see inimene, kes otsustab, milline lehm müüakse premium lihaks, milline teise klassi lihaks, kes läheb loomatoiduks jne. Lühidalt kokku võttes on meie töö lihtne - loeme veiseid ja vilistame, et nad edasi liiguks.

Tööl oleme graafikuga 10 päeva tööl ja siis 4 päeva vaba. Tööpäevad hakkavad kell 6 hommikul, kuna tööle tuleb veel ka pea pool tundi autoga sõita ärkame tavaliselt juba 4:30, teeme kaerahelbeputru ja pakime tööpäevaks vajalikud asjad kokku (loe: snäkid ja päiksekreemid). Hommikul esimese asjana on kogu meie osakonna ehk need kes tegelevad otseselt loomadega (ratsutajad, tsiklimehed/naised, arstimise meeskond, loomade vastuvõtmise meeskond ja meie) koosolek. Räägitakse väga kiirelt läbi päeva tööd ja igaüks saab paberi tööülesannetega. Sealt edasi lähme meie juba oma veiseid lugema, autodele saatma ja uusi veiseid üle vaatama. Tööpäeva lõpus tuleb meil oma ala ära puhastada, ehk survevoolikutega (üks on survevoolik, teine tegelikult lahja pill) uhume kõik virtsa minema. Selleks kulub meil tavaliselt pea 2h. Igal reedel veedame voolikutega lausa terve päeva (9-10h) ja puhastame veel ka ala, kus loomad autode peale lähevad. Töö on ülilihtne, meie ülemus Julie tore ja veised ka nunnud.
Vahetuse lõpus (kui 10 päeva läbi saab) koguneme pubis ja teeme kõik koos ühed õlled. Vahel ka kaks.

Tööseltskond on kirju! On väga toredaid inimesi nagu Julie ja Tess. Tess on Julie sõbranna ja alguses oli ratsanik, kes käis hobusega aedikuid läbi ning kontrollis veiste heaolu, kuid nüüd õpib Julie kõrvalt tema tööd. Siis on meil veel Shane (Julie mees), töötab ka ratsanikuna, hea huumoriga lahke mees. Ja Ryan, kes viimase kuu on olnud meil tööl ja meiega koos igapäevaselt veistele vilistab. Ta on küll alles 19, kuid väga asjalik ja töökas.

Viimane õhtu pubis koos Julie ja Ryaniga.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar