Pühapäev, 4. veebruar 2018

Cradle Mountain National Park

Cradle Mountain rahvuspark

Lugesime Lonely Planetist, et Cradle mountaini rahvuspargis on väga ilus matkarada ning selle läbimine on kogu eluks meeldejääv seiklus. Rada on 65 km pikk ning soovitatakse läbida 6 päeva ja 5 ööga. Meie vanad matkasellid mõtlesime muidugi kohe, et mis 6 päevaga, me teeme selle 3ga. Rohkem me matka kohta midagi ei uurinud, kuni matka alguseni jäi paar päeva. Siis helistasime visitor centerisse ning hakkasime igasugu asju matka kohta uurima. Tädi teisel pool telefoni ütles, et kas me tõesti ei ole nende kodulehelt midagi lugenud ning muutus pisut murelikuks. Ütles, et see on väga väga raske rada ja inimesed saavad sellel rajal surma... ausalt öeldes tuli natuke naer peale. Levi kadus ära (nagu siin aussis liigagi tihti juhtub) ja nii meil tädiga jutt pooleli jäi.

Hakkasime siis ise matkaraja kohta uurima. See rada kuulub maailma top 10 matkaraja hulka, see on väga mitmekesine ja kulgeb mööda orge, mägesid, metsi, tasandikke jne. Siin leiduvad taimed on 60% ulatuses sellised, mis ei kasva kusagil mujal ja 70% nendest ei kasva kusagil mujal Austraalias. See maastik on vormitud 120 miljonit aastat tagasi, kui veel dinosaurused seda ilu nautisid. Rada on 65 km pikk, kuid rajal saab teha ka mitmeid kõrvalepõikeid erinevate mägede otsa või järvede/koskede äärde. Rada lõppeb St Clare järve ääres, mis on Austraalia sügavaim oma 167 meetriga ning tavaliselt ületatakse see lõpus väikse praamiga.

Peale selle leidsime infot, et okt-märts peab rajal matkamiseks tegema broneeringu ja ostma passi. Edasi uurides selgus, et pass maksab 200 $ ning selleks ajaks, kui meie minna tahame, pole ühtegi vaba kohta enam. Üheks päevaks antakse välja 60 passi ja kõik on täis!? No mida teha? Meiesugustele nihverdajatele kohaselt otsustasime, et läheme ikkagi, saagu mis saab. Oleme nüüd ja praegu siin ja tahame väga minna. Kui jääme vahele, siis tõenäoliselt tuleb sellest jama, aga loodetavasti on asi seda väärt.

Ja oligi. Rada oli imeline ja 3 päeva täpselt parasjagu selle läbimiseks. Parasjagu väsitav, kuid vägagi seda kõike väärt. Vett me liiga palju kaasa ei tassinud, võtsime ojakestest ja järvedest. Magasime matkamajakestes magamiskottidega. Matte meil polnud, sest ei raatsinud osta ning poleks tahtnud ka kanda - kaks ööd kannatab kõva peal ka ära. Vaatamata sellele oli kotil omajagu kaalu, et mäest üles-alla liikumine raskemaks muuta. Enamus inimesed, keda rajal kohtasime, olid austraallased, ime pole siis et välismaalased väga rajale ei saagi, kui ozid ise juba pikalt kõik ette ära bronnivad. Ps, oleks võinud arvata, et rada on hullult ülerahvastatud, kui 60 inimest päevas rajale stardib, kuid meile jäi täiesti arusaamatuks, kus need sajad inimesed kõik on. Päeva jooksul kohtusime rajal vast ca 10 inimesega ja õhtuti onnide juures oli vast ca 30 inimest.

Ja nagu arvata oligi, siis sai üks pargivaht ka Karini kätte. See oli teise päeva lõpp, kui meil oli matkatud juba ca 20km, kui jõudsime kohta, kus sai ronida Tasmaania kõrgeima mäe tippu või minna lõpuni, kuni matkaonnini, kus ööbime (ca 5 km). Mina (Marian) otsustasin, et jätan seekord mäe vahele ja lähen onni ära, Karin aga otsustas mäkke ronida. Ma ei tahtnud päris üksi alla kõndida ja ühinesin ühe Šveitsi-Austraalia segagrupiga. Teel alla minnes tuli meile vastu pargivalvur. Süda hakkas kiiremini lööma, käed värisema. Tähtsalt võttis taskust välja paberi ja hakkas nimekirja alusel meid kontrollima. Esimene Šveitsi kutt läbis kontrolli edukalt. Järgmised kaks Austraalia tüdrukut olid osa suuremast grupist, ning ülejäänud olid natukene maad kaugemale maha jäänud. Ma olin täitsa tasa ja ainult noogutasin kaasa. Jess... pargivaht arvas, et olen ka koos nende grupiga. Huuhh. Kontrollisin telefoni. Levi 0. Ei saa Karinile isegi smsi saata. Aga ok, ta peaks olema mäe otsas sel ajal, kui pargivaht mööda jalutab ja kõik on ok. Pargivaht nägi Karini kotti mäe all ja vaatas kohe ära, et passi koti küljes ei ole. Ta jäi ootama. Kui Karin sinna jõudis, siis oli intelligentsest magistrikraadiga naisterahvast saanud üsna uhhuu blondiin. Põhjendused kõlasid nii: mina ei tea midagi, Marian broneeris, ma ei tea, mis kuupäeval me matka alustasime, sest ei tea isegi, mis kuupäev täna on, ma ei tea, kes maksis, millal maksis, palju maksis jne. Olen Eestist. Eestist?! Pargivaht kohe rahunes ja ütles, oleks sa prantslane, teeksin sulle kohe trahvi ära, aga kuna sa oled eestist ja tundub, et räägid tõtt ning ma ei taha halb inimene olla, siis lasen sul praegu minna ja uurin seda asja hiljem. Nii saigi Karin ka tulema. No eks näis, kas tuvipostiga hiljem mingi paber ka saadetakse või mitte.

Teine suurem sekendus ootas meid ees raja lõpus. Mõtlesime, et kuna see matk nii populaarne on ja kõik peavad seda läbima põhjast lõunasse, siis kindlasti on mõned bussid, mis regulaarselt matkajad lõpus raja algusesse autode juurde tagasi viivad. Aga polnud. Lõpetasime kogu raja ca kell 14 ja mitte ühtegi võimalust polnud bussiga vms veel samal päeval tagasi saada. Kusjuures päris pikk maa oli tagasi - 200 km ja 3 tundi. Mis seal siis ikka, otsustasime, et peame kuidagi ikka tagasi saama. Läksime siis parklasse ja hakkasime autojuhtide käest uurima, kes kuhu poole liigub ja kas saab küüti pakkuda. Saime ühe autoga vähemalt suurema tee peale ära ja sealt siis hääletamine lahti läks. Kokkuvõttes sõitsime nelja autoga ja jõudsime õnneks veel enne päris pimedat oma auto juurde tagasi. Vahepeal oli küll tunne, et hakka või telgi panemiseks kohta otsima, sest autode liikumistihedus oli 2 autot poole tunni jooksul ja võimalus, et kellelegi kaks inimest suurte seljakottidega peale mahub, väike. Õnneks ikka leidub häid inimesi.

Väike pildiline ülevaade ka meie kolmest matkapäevast.

Öö enne matka nihverdasime ennast ühte hosteli tuppa magama.

Raja algusesse läksime bussiga. Tee peal rääkis bussijuht looduspargist. 


Overland track. 


Vaated olid megad.










Matkarada oli igasugust: üle tasandike ja mägede, läbi metsa ja soo, üle kivide ja puujuurikate, mööda laudteed, üles ja alla.










Mõnes järvekeses sai ka väike suplus tehtud. Vesi oli üsna karge.


Taimedest jäid kaamera ette ilusamad ja erilisemad põõsad ja lilled.






Lisaks oli matkal ka huvitavat lugemist. 


Raja lõpp :) 

Kuid hääletamise seiklus alles algas, sest auto oli üle mägede kõndides 65km, kuid autoga ümber sõites veidi üle 200km :) 





Õnneks saime ilusasti enne pimedat oma armsa auto juurde. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar