Praamile sõites oli ummik nii suur, et korraks tuli juba mure, et kas ikka saame praamile. Aga õnneks läks kõik hästi ja tegemist ei olnud ummiku vaid linnatänavatel lookleva praamijärjekorraga.
Ja nii me Melbourne'iga hüvasti jätsime ja kõigi poolt väga kiidetud Tasmaania poole seilasime.
Laevas kohtusime ühe prantslasega Matthiasega, kes reisib oma kollase cämpervaniga üksi ringi. Ta oli just lõpetanud lääneranniku avastamise ning plaanib seigelda 2 nädalat Tasmaanias aka Tassies enne Uus Meremaale minekut. Kohtusime ka ühe belglase Sjoerdiga. Tema on meist pisut noorem, 24. Ta tahtis tulla aussi skilled viisaga tööle medõena, kuid oleks ühe paberi pärast pidanud reisima Inglismaale ja ei hakanud nii palju vaeva nägema ja raha raiskama. Tema reisis enne aussi tulekut USAs ja läheb siit kevadel edasi Nepali. Mõlemad tundusid väga lahedad ja nii me otsustasime, et üheskoos on ehk ägedam Tassiet avastada :)
Tassie seikluse reisiseltskond, algus vähemasti:
Kuna Tassie põhja osas on palju veinikaid, siis algas ka meie esimene päev loomulikult väikese veinikate tuuri ja maitsmisega. Saime mõlemaid - täitsa häid veine ja ka päris halbu. Bws (alkopoe kett aussis) müüb 5 doltsi eest rieslingut, mis siiani on osutunud siiski parimaks hinna-maiste poolest.
P. S maitsta saab siin maal veine tasuta, niiet kui on olemas autojuht läheb päris lõbusaks.
Ühes veinikas olid sead, kes pidid käsu peale istuda oskama. Matthias proovis järgi, ei toiminud. Soovitame vaadata ka youtube'st videot :)
Veinikutsu oma kutsuvaibal.
Nägime ära ka Tasmaania väidetavalt suurima kose - 90 m kõrgune St Columbo Fall. Kui mujal oli siiani vett igal pool ainult nire eest olnud, siis selles koses isegi oli veits vett. Kusjuures nii kuiv on hetkel, et kogu Tassies on hetkel täielik tuletegemise keeld.
Rubriigist - talv ja jõulud aussi moodi :)
Bay of Fire ehk eesti keeli Tulede laht. Arvasime kogu aeg, et seda lahte kutsutakse niimoodi seal olevate oranzide kivide pärast - kui õhtupäike neile paistab, siis nad oleks nagu leekides. Hoopiski aga selgus, et sealt näeb nii kaugele mööda rannikut, et kui kunagi aborigeenid rannas lõkked süütasid, siis olid selles lahes need kõik ilusti paista. Nägi tõesti pikalt nii vasakule kui paremale.
Head stand. Midagi, mille me tahaks kunagi selgeks saada.
Lehmad mägede taustal - natuke sünge, natuke sürreaalne, aga üliäge vaade.
Karin ja Matthias mängisid laevas kaks mängu ja kumbki võitis ühe, seega tuli pidada veel otsustav lahing. Mõlemad heitlesid tugevalt, kuid viimaks pidime siiski prantslase paremust tunnistama.
Õhtul käis meil kämbis külas kõigepealt üks naine, kes oli väga kuri ja vihane ning karjus, et kas keegi meist käis just tema minivani juures põõsas sital :D Hiljem tuli meie laagriplatsile üks possum uudistama ja oli üsna pettunud, et me mingit toitu polnud vedelema jätnud. Hommikul aga oli terve laud musti jälgi täis ja sitahunnik selle keskel. Ei teagi nüüd, kas oli see possum või kuri tädi.
Maagiliselt ilusad ja majesteetlikud mustad luiged.
Me kolmekesi läheme Diamond Islandile. Tegelt üks paparatso lippab ka sabas.
Diamond islandile pidi mõõnaga saama jalutada. Sai, aga märjaks sai kaa. Lained tulid ühelt ja teiselt poolt ning kohtudes loomulikult paiskusid õhku. Väga lahe koht.
Saarel tervitas meid vetikarahvas ja nende vetikaprintsess.
P. S soovitame jälle videosid vaadata, saab tuju lõbusaks.
Blowhole. Ookeanilt tulev laine laksatab kivide vahel olevasse auku nii, et paiskub päris kõrgele õhku. Kihvt koht. Kuigi sel hetkel pm laineid ei olnud, siis miskit ikka nägime. Päris lahe oleks seda näha suure lainetusega.
Vaniljejäätis :)
Diamond islandile kõndides saime tuttavaks ka ühe Hobartis elava mehe John ja tema naisega. Naine tal on kunagi eestis töölaagris olnud 3 nädalat ning tahtis kangesti eestlasi näha. Nii meid margariitaõhtule kutsuti, kuhu me ka loomulikult läksime ja väga lõbus oli.
Johnil on väike bisness, mille nimeks on SONA - South Of Nearly Anything (peaaegu kõigest lõunapool)
Frecinet rahvuspark ja matkajad wineglass bay.
Niimoodi tehakse kolmekesi olles kolmekesi panoraami. Alguses hoiab Mann telefoni ja hiljem jookseb Karin seda hoidma ja Mann jookseb pildile, Šorts keskel on lihtsalt ilus :)
Ööbimiskohas nägime lõpuks ära vombati :). Karin julge tüdruk, läks muidugi kohe sügama. Seda saab näha videost.
Edasi sõitsime Port Arthuri poolsaarele. Teel oli veel üks vangide ehitatud sild - spikey Bridge. Vangid on siin palju palju sildasid ehitanud ja tänu sellele oma vabaduse välja teeninud.
Devils Kitchen ja Arc ning vaade lookout'ilt. Siin on kunagi olnud suur koobas, mille lagi on sisse vajunud ning nüüd laiub seal tohutult suur ja sügav auk.
Lavender farm
Remarkable cave. Loomulikult ronisime üle piirde, et koopasse sisse minna. Ühel hetkel tuli suurem laine ja vesi tungis päris kaugele koopasse sisse. Hiljem kohtasime parklas mingeid tüüpe, kes plaanisid surfilauaga koopast avaookeanile seilata ja seal surfata.
Cape Raoul lookout. 20 minutit astumist ja vaade oli tegelikult päris muljetavaldav.
Õhtul jõudsime ühte cämpi ja nägime väikest puust hurtsikut, millel kirjas "SAUNA". Otsustatud, siia me jääme. Ja nagu õigeteke eestlastele kohane läksime kohe metsa vihamaterjali järele. Sai mõnus eukalüptist viht. Ja õhtul sai sauna.... Seda olime juba kaua igatsenud. Muuseas õpetasime ka prantslasele, taanlastele, šweitslastele, hispaanlasele ja slovakile, kuidas õige saunatamine käib :)
Kivisöe kaevandus Port Arthuri poolsaarel. Kaevandus on aastast 1800 midagi. Siin tundub ikka väga veider, kui millegi kohta öeldakse vana ja aastaarvu vaadates näed, et see on 1800 midagi. Selle riigi ajalugu siin on ikka nii lühike.
Järgmine peatuspunkt oli Tasmaania keskus Hobart. Hobart meile mõlemale väga meeldis. Sellel on mõnus väikelinna vibe. Peale selle on inimestel aedades üliilusad roosipõõsad. Hobarti üks peamisi turismiatraktsioone on Mona kunstimuuseum.
Vahest üks põnevamaid eksponaate oli mees, kelle seljal oli kunstiteosena tattoo. Mees on oma naha sõna otseses mõttes maha müünud. Tema nahast saab kunstiteos ning kui ta ükskord elavate hulgast lahkub, siis kuulub tema nahk ostjale. Kui õigesti mäletan, siis hind oli 150000 €
Kunstimuuseumist võis leida ka maailma raskema minigolfi raja, mille par on 103 :)
26.jaanuar on Austraalia päev, tegime küpsiseid.
Hobarti taustal kõrgub üle 1200 m kõrge mt Wellington. Vaade mount Wellington'ilt Hobarti linnale
Ja matkamine seal Austraalia moodi
Hobartist lõunapoole asusime aga teele juba uue reisiseltskonnaga - Saksa tüdruk Sarah ja Austria poiss Imran. Viimasega tutvusime tegelt juba Balil. Kõigepealt viis meid tee Hounville'i linnakesse. Kuna päev oli palav ja matkata me ei tahtnud, siis küsisime infopunktist ujumiskohtade kohta. Tore naisterahvas juhatas meid jõe äärde, kus kohalikud tavaliselt käivad. Nii tutvusime ühe suure perega, kes seal mõnusasti pühapäeva veetsid ja meiega lahkelt oma õllesid jagasid.
Ööseks jäime Geevestoni, kus lootsime nokklooma kohata. Ja oh õnne, õhtul jõe ääres me ühte nägimegi. Küll korraks, aga siiski. Neid on nii raske silmata.
Kahjuks küll pildile ei saanud.
Peale lõunatippu suundusime lääneranniku poole.
Nelson falls
Zeehani linnake
Iron Bowl kaevandus Queenstowni lähedal.
Üks paljudest cämpimis kohadest - meie jagu on see valge auto keskel kahe sinise telgiga.
Meisterkokk valmistas lõunaks lambaliha :)
Terve Tasmaania reisi lootsime, et näeme ka neid Tasmaania kuradeid looduses. Paraku nii õnneks meil ei läinud. Tasmaania kurat on neid kimbutava viiruse tõttu väljasuremisohus liik ning nende päästmiseks on loodud mitmeid loomaparke, kus tegeletakse reprodutseerimisega. Viimasel päeval sättisime ka meie oma sammud Torwanna wildlife parki.
Kuradid känguru laipa söömas (nad on raipesööjad, ise ei murra). Tegelt näevad nad päris rõvedad välja.
Väga julged ja sõbralikud, isegi tüütud, kängurud.
Väike känks kõhukotis.
Austraalia tõenäoliselt kõige nunnum loom - wombat.
Karin andis mustadele luikedele süüa, sai mitu korda nokaga, päris ülbed tüübid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar