laupäev, 20. oktoober 2018

Cairnsi tripp

Peale Pinki kontserti lendasime kohe järgmisel hommikul Cairnsi. Cairns asub Brisist 1700km põhja poole ning on tuntud kui troopilise Austraalia keskus. Juba lennuki aknast hakkasid suure korallrahu riifid paistma.


Jõudsime Cairnsi hommikupoolikul, läksime hostelisse ning hakkasime kohe uurima, mida põnevat seal kandis tegema/nägema peaks. Ja teha/näha on seal palju. Kuna meil oli aega ainult 4 päeva, siis oli kohe selge, et ega magada ja niisama chillida seekord pole mahti. Nagu Bon Jovi laulab, siis "I'll sleep when I'm dead". Mis seal ikka. Hakkasime kohe pihta. Istusime mingi kohaliku bussi peale ja sõitsine aborigeenide kultuurikeskusesse Tjapukai. Seal läksime kohe mingile aborigeenide tantsu etendusele, kus üks abo mängis nende traditsioonilist pilli didgeridood ning teised mehed mängisid loomi ja kütte. Näidati ka kuidas traditsiooniliselt tuld alustada tulepuuga. Lõpus tegime vahvate abo poistega pilti kaa.


Seejärel tuli üks neist meie juurde ja küsis, kas me nende metsamarju oleme juba maitsnud ning juhatas meid järgmisesse tegevuspaika. Seal tutvustati meile kõiki marju, pähkleid ja puuvilju, mida naised traditsiooniliselt korjavad. Ja meile, söödikutele, meeldis eriti, et kõike sai ise maitsta kaa. 


Tutvusime natuke ka aborigeenide relvadega, milleks olid puust toikad, mõõgad ja odad. Meile räägiti ka päris võigastest karistustest, mis järgneb sellele, kui keegi nende hõimus reegleid rikub. 

Peale seda läks jälle lõbusamaks. Hakkasime igasugu loomade hääli matkima ning didgeridoo mängimiseks suu ja hingamisharjutusi tegema. Suht keeruline - proovi samal ajal korraga hingata sisse ja suu kaudu õhku välja puhuda. Kui sellega hakkama saad, siis palju õnne, sinust võib saada tulevane hea didgeridoo mängija.

Õppisime ka kuidas boomerang'i õigesti visata ning odaga kängurusid küttida.



Meile väga meeldis. Olime juba tükk aega tundnud, et sooviksime  kogeda rohkem aborigeenide kultuuri ja sellest rohkem teada saada. See keskus täitis meie ootused. Kuigi jah, reaalsus Austraalias on see, et enamus abod on suht kultuuritud ning jõlguvad niisama ringi nagu eestis parmud.

Mina, Mannu, käisin tandemlangevarjuhüpet tegemas. Hüppasime 4,5 km kõrguselt, mis jättis vabalangemiseks aega umbes 1 minuti. Väga lahe oli. Eriti lahe oli lennukist välja hüppamise hetk - kas tõesti lihtsalt niisama hüppamegi lennukist välja?! Nagu Bondi filmis :D Korraks oli hirmus siis kui langevari avanes. Järsku tekkis tugev tagasitõmme ning kõik kohises ja kahises. Hetkeks tekkis küsimus, et kas kõik on ikka korras. Sain ka ise natuke juhtida. Veidi aega enne maandumist tundsin, et süda läheb selle liiglemise ja keerutamise peale pahaks. Ja no oligi kohe täitsa halb olla. Aga iga kell teeks uuesti (lihtsalt võtaks enne mingi tablaka motion sicknessi vastu). Karin kahjuks pilte ei teinud, aga selle eest on video meie YouTube'i kanalis.

Ja kuidas siis muidu, kui et käisime ka maailma suurimat elus orgamismi uudistamas - Suurt Korallrahu. Karin käis sukeldumas, mina snorgeldamas. Väga tore oli, palju igasugu koralle ja kalakesi, nägime ka paari kilpkonna.







Cairns on tuntud ka selle poolest, et seal asuvad vihmametsad. Kusjuures saime teada, et need on maailma vanimad. Vihmametsade uudistamiseks võtsime tuuri kohaliku Onu Brianiga. Saatuse tahtel oli meie bussijuht sündinud koomik. Stand up komöödia show läks käima hetkest kui bussi maha istusime ning kestis lakkamatult järgmised 10 tundi. Vahest naersime ikka nii et tilgad püksis. Ja kui enam ei jõudnud, lasime silma korraks kinni. 

Külastasime Port Douglast - imeilusad rannad.


Aga vette minek on Cairnsi kandis veits ohtlik, sest selles piirkonnas elavad soolase vee krokodillid, kes on magevee omadest palju suuremad, ning mingitel hooaegadel on veel väga ohtlikud millimallikad.

Karin on kuri kroks.


Ma olen kindlasti kohe ahvist arenenud, puude otsas kõõlumine ja ronimine on kohe veres.



Käisime ühes imeilusas mageveega täidetud looduslikus veeaugus hullamas. Ujusime, hüppasime, kiikusime puu väätidega, kõõlusime, turnisime - oh neid väikseid 7-aastaseid meie sees.




Vihmametsa tuuri jooksul käisime ka ühe paadiga jõel krokodille vaatamas. Kohe kui paati saime küsiti, kas keegi õlut ka soovib. Kõik olid väga vaiksed, ainult meil olid käed kohe püsti ja "Jah, aitäh" kiiresti tulemas.



Selle jõe alfa isane krokodill. Tema valitseb sellest jõest 6km pikkust ala. Kõik emased on siin tema omad.


Nägime ka igasuguseid linde, tegin pilti raamatust, sest linnud olid kiiremad


Tagasiteel imetlesime ka krokodilli saart.

Käisime ka turul, kallistasime metallist raikala ja eks jõudsime ikka pubisse ka.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar