Eelmisel tripil jäi meil lõunasaare üks nurk käimata ja sinna nüüd mu tee viis. Õnne oli jälle kuhjaga ja nii sain omale uus-meremaalasest giidi ka kaasa - Simoni.
Vaade Christchurch'i linnale
Kõigepealt sõitsime Christchurch'ist lõuna poole Oamaru linna. Seal on pingviinikoloonia ja mõned ajaloololised hooned. Pingviine ei näinud, sest olin lennust liiga väsinud, maju liiga kaua ei vaadanud ja nii see esimene päev läks.
Edasi seadsime suuna Dunedini poole. Teele jäid väga ilusad vaated ja ka mingid ümmargused kivid (ühesõnaga kõik turistikohad käisime kohustuslikus korras läbi). Dunedinis on päris lahedad kunstiteosed majade peal ja lisaks on läheduses üks väga ilus poolsaar, kus olid ka mõned kaitserajatised teisest maailmasõjast ning ka üks väike loss kena aiaga. Kõige lahedam oli nautida seda õiteilu, mis uus-meremaal praegu on. Siin on just kevad ja õitsevad nii tulbid kui kõik rododendronid, sirelid ja muud mulle tundmatud õied, aga nii nii ilus on.
Tänavakunsti näited
Maailma kõige järsem tänav
Mis sest kirikust, aga tulbid olid väga ilusad
Vaated autoaknast
See kaitserajatis, kuhu pidin oma juti ka tegema
Lossiaed
Loss
Õnnelikud miljonivaatega veised
Miks ma sinna lõunasse üldse tahtsin minna? Sest seal elavad merilõvid ja neid saab rannas lihtsalt külastada tsillivad seal ja inimesi ei karda. No vot! Seda pidin ma ilmtingimata nägema ja õnneks ei pidanud pettuma.
Surat beach ja Curious beach
Kellelgi oli väga hea huumorisoon ja kõik turistid käivad nüüd uus meremaa Niagara koske vaatamas. Koske pole ollagi..
Tagasisõit oli pikk, kuid vaated olid lahedad ja ma ju nägin merilõvisid niiet kõik lõpp hea, kõik hea.
Edasi lendasin Queenstowni, sest eelmisel korral kui tüdrukutega siin käisime meeldis see linnake mulle täiega ja tookord me ilma tõttu ühtegi mitmepäevast matka teha ei saanud. Aeg oli viga parandada.
Esimesed kaks päeva puhkasin, planeerisin matka ja käisin kõik nunnud poed läbi (õnneks liiga palju raha ei ole ja seega ostlemine jäi tegemata).
Bürokraatia rajale saamiseks ja kohalike rahvuspargi töötajate hirm rumalate matkajate ees on meeletu. Seega kui ütlesin neile, et plaanin 3 päevaga veidi üle 70km läbida vangutati vaid päid ja sellele järgnes üks suur ohkimine. Sellele järgnes jutt laviiniohust ühel raja osal ja nii see läks... Ühesõnaga pargivahi tungival nõudmisel pidin veel ühe öö planeerima, eelnevalt makstud 145$ (130$+15$) veel lisaks 225$ maksma. Rahast oli kagju, aga mis teha, lootsin et elamused on seda väärt. Raha just hauda ei võta, eks!
Niisiis reede hommikul hakkasin Routeburn'i rajal ikka kand ja varvas, kand ja varvas astuma.
Lõuna :)
Veidi peale lõunat olin juba esimeses ööbimiskohas Routeburn falls hütis, edasi minna ei saanud, seat väidetavalt oli laviinioht ja sealt sai üle vaid helikopteriga. Nii ma siis ülejäänud päeva tsillisin, lugesin raamatut ja õhtul jõin uus-meremaalastega paar klaasi punast veini.
Pildid hütist (see on päris asjalik 130$ eest Saab madratsiga narikoha, gaasipliidi kasutuse ja külma vee kraanist, ahju Saab ka kütta, kui külmetus peaks olema)
Hommikul läksime kõik hanereas, käest kinni mäest veidi üles ja siis passisime pargivahi valvsa pilgu all poolteist tundi (ootasime helikopterit). Õnneks leidsime selleks ajaks varjulise ja kuiva kivialuse, kus redutada.
Edasi lendasin Queenstowni, sest eelmisel korral kui tüdrukutega siin käisime meeldis see linnake mulle täiega ja tookord me ilma tõttu ühtegi mitmepäevast matka teha ei saanud. Aeg oli viga parandada.
Esimesed kaks päeva puhkasin, planeerisin matka ja käisin kõik nunnud poed läbi (õnneks liiga palju raha ei ole ja seega ostlemine jäi tegemata).
Bürokraatia rajale saamiseks ja kohalike rahvuspargi töötajate hirm rumalate matkajate ees on meeletu. Seega kui ütlesin neile, et plaanin 3 päevaga veidi üle 70km läbida vangutati vaid päid ja sellele järgnes üks suur ohkimine. Sellele järgnes jutt laviiniohust ühel raja osal ja nii see läks... Ühesõnaga pargivahi tungival nõudmisel pidin veel ühe öö planeerima, eelnevalt makstud 145$ (130$+15$) veel lisaks 225$ maksma. Rahast oli kagju, aga mis teha, lootsin et elamused on seda väärt. Raha just hauda ei võta, eks!
Niisiis reede hommikul hakkasin Routeburn'i rajal ikka kand ja varvas, kand ja varvas astuma.
Lõuna :)
Veidi peale lõunat olin juba esimeses ööbimiskohas Routeburn falls hütis, edasi minna ei saanud, seat väidetavalt oli laviinioht ja sealt sai üle vaid helikopteriga. Nii ma siis ülejäänud päeva tsillisin, lugesin raamatut ja õhtul jõin uus-meremaalastega paar klaasi punast veini.
Pildid hütist (see on päris asjalik 130$ eest Saab madratsiga narikoha, gaasipliidi kasutuse ja külma vee kraanist, ahju Saab ka kütta, kui külmetus peaks olema)
2 minutine kallis kopterisõit tehtud, sain edasi oma tempos sammuda. Vaated olid kahjuks pilvised, kuid kujutlusvõime on mul hea ja võlumets enne Mackenzie järve hütti oli mega. Hütis tegin kiire lõuna ja kappasi edasi Howden'i hütti, kus ööbisin.
Võlumets
Veel mõned pilvised vaated
Õhtu Howden'i hütis oli lõbus, pargivaht oli oma esimesi päevi tööl ja oli väga väga jutukas ja entusiastlik. Küpsetas oma viiele ööbijale muffineid ja rääkis lõputult igasuguseid lugusid. Õhtu edenedes tõi välja ka omatehtud puskari ja kõik olid väga rõõmsad. Ei tea, kas väsimus päevast, värske õhk või mägede aura, aga täitsa hea kraam peab ütlema :)
Järgmised päevad viisid mind aga Routeburn'i rajalt Greenstone'i orgu, see on vana Mauride tee rannikule. Ja mulle vaated väga meeldisid, ka ilm läks suts paremaks :)
Sai väga pikk postitus ja liiga palju pilte. Aga ise olen rahul. :)
Siku ka tervitab kõiki!!!
Veidi pilte taimedest ka (ma tean, et teil on ammu siiber ja pilte liiga palju, aga kannatagem ära)
Ja veel kivimid! Nii lahedalt rohekas-sinised ja täiesti lillad kohe kõrval.
Järgmised päevad viisid mind aga Routeburn'i rajalt Greenstone'i orgu, see on vana Mauride tee rannikule. Ja mulle vaated väga meeldisid, ka ilm läks suts paremaks :)
Ahjaa... Veinituuril käisin ka :)
Siku ka tervitab kõiki!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar