Hualien ja Taroko rahvuspark

Kes meid tunneb, see teab, et linnad meile ei sobi, Hing ihkab loodusesse. Taipeist sai ruttu siiber, linn on linn ja nii sõitsime rongiga lõunasuunas. Ees ootas Hualien, sest just sellest linnast on kõige mugavam külastada Taiwani kõige kuulsamat rahvusparki Taroko. Rongiga sõitmiseks kasutasime jälle oma easy kaarti, kuid kahjuks selgus rongi peal, et selle kaardiga saab vaid lähiliine sõita ja pidime lisaks rongipiletile ka trahvi maksma. Õnneks polnud trahv liiga suur.

Konditsioneer töötab rongis ja meie ei taha haigeks jääda.

 Hualieni linn.

Taroko rahvuspark on rajatud ümber parki läbiva 18km hiigelsuure lõhe (gorge), mille põhjas voolab Liwu jõgi. Pargi avastamiseks ostsime kahepäevase bussipileti. Külastuskeskuse pargivahid liiga abivalmis ei olnud ja nii selgus töö käigus, et nii mõnigi kuulus rada, kuhu tahtsime minna oli suletud. Kuna bussid liikusid aga iga tunni aja tagant siis saime ka sutsu hääletada.

Rahvuspark ise oli tõesti vapustav ja väga kena. Paneme siia lihtsalt pilte, sest pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna :)

Mõnes keelatud kohas ikka käisime :)

Teine päev algas meeletu vihmaga, õnneks saime hostelist vihmavarjud.

Kui rahvusparki jõdsime oli vihm lakanud. Teisel päeval otsustasime teha ka ühe veidi raskema matka. Ja rada tõesti viis muudkui üles-alla ja ikka üles-alla, lisaks oli nii mõneski kohas abiks köied ja ketid, turnida saime omajagu. Rada oli päris lahe. Ja loomulikult vedasime oma viihmavarje terve tee kaasa.

Päeva lõpuks käisime veel veekaardina koobast ka vaatamas

Mõned aastad tagasi olid rahvuspargis avatud ka kuumaveeallikate basseinid, kuid siis toimus väike maapinna lihe, mille tagajärjel üks osa kaljuseina sisse varises ning basseinid minema pühkis. Karini hea eeltöö tulemusena aga teadsime, et kohalikud ikkagi käivad seal vanni võtmas ning tegelikult pääseb sinna juurde küll. Vaatasime ka järgi.

Tagasi saamiseks tuli meil veidi hääletada, läks jälle õnneks ja meid võttis peale üks taiwani noormees oma neiuga. Ta tahtis väga inglise keelt harjutada ja nii pakkus kohe, et viskab meid Hualien'i linna ära. Eino, mis meil sai selle vastu olla. Jutu edenedes pakkus ta, et viib meid ööturule ja tutvustab kohalikke roogasid. Nii algas meie õhtune kulinaariaretk. 

See praesai veiselihaga oli päris hea

Teine praesai oli krevettide ja ananassiga ja ka väga hea

Puu- ja köögiviljad (tomat) kaetud magusa glasuuriga, see valge kile seal ümber oli ka söödav

Haisev tofu (stinky tofu). See Mannule üldse ei meeldinud ja Karin jäi neutraalseks (suure nälja korral)

Magusa kartuli pallid (natuke meenutasid pontsikuid)