Neljapäev, 15. november 2018

Surfamas Dulanis

Peale Hualien'i rändasime veel lõuna suunas, et osa võtta Eesti lainelaua meistrivõistlustest. Oleme just juba nii mõnedki korrad surfanud, et miks mitte. Kohale jõudsime pühapäeval ning võistlus pidi toimuma reedel. Seega harjutamiseks ja surfamise meeldetuletamiseks jäi aega küll.
Dulani küla on väike ja armas ning meie hostel hubane. Kokku on piirkonnas umbes 20 eestlast, kes kõik laineid püüavad, õnneks peale meie ka veel mõned algajad. 
Esimesed lained saidki kohe esmaspäeval võetud, kahjuks instruktorit siis veel ei saanud ja möllasime ise Mannuga kahekesi vees. Saime üsna ruttu selgeks, et tuleb ikkagi surfiõpetaja võtta ja tehnika meelde tuletada. 
Teisipäev algas meil seega varakult, kell 5:30 saime surfipoe ees kokku, et surfiõpetaja Mark'iga koos vette minna. Mark ise oli pärit Lõuna-Aafrika vabariigist ja selgitas meile surfi põhitõdesid väga suure entusiasmiga. See oli lahe! Tema õpetuste najal tulid lained juba märksa paremini välja ja enesekindlus kasvas mühinal. 

Varahommik rannas

 Mark joonistab meile ranna kaarti

Õpilased kuulavad huviga

Harjutame kuival maal õiget laine võtmise asendit

Ja lõpuks haarame ka laineid


Kolm väga tubli õpilast (Mannu, Triinu ja Karin)

Peale lõunat käisime veel ka teist korda vees, kuid tuul oli tõusnud ja lained tulid risti rästi, polnud enam nii hea sõita kui hommikul, kuid möllasime vees ikkagi tükk aega. Surfamine on füüsiliselt päris raske.

Õhtuse surfi gäng


Peale õhtusööki läks meie hosteli kirev rahvusvaheline seltskond kohaliku 7/11 poe ette kohvikusse istuma. Kohale tulid ka kaks austraalia kutti kitarriga ning nii me poe ees jämmisime poole ööni. Poisid mängisid väga lahedasti kitarri, laulsid, jämmisid ja kōigil oli väga lõbus. Youtube'is on sellest lühike klipp ka.

Kolmapäev oli tuuline ja lained mässulised, seega otsustasime vette mitte minna ning terve eestlaste punt seadis sihi Dulani matkarajale, et mäe otsa ronida ning vaadet nautida.



Võistlus pidi olema küll reedel, kuid kuna neljapäevaks prognoositi ideaalseid võistlustingimusi otsustas korraldustiim tuua võistluse neljapäeva peale. Hommikul kell 8 kogunesid kõik osalised Jinzuni lähedal asuvasse randa ja meeste võistlus sai esimesena avapaugu.

Neli meest korraga vees ja ülejäänud hindavad sooritusi

Järgmine sats on valmis laineid vallutama

Kui aeg vees täis saab antakse kaldalt märku

Kui mehed sõidetud said oli naiste kord, võistlustulle asus kolm vaprat - mina, Mannu ja Helen. Vette minna oli päris hirmus, sest minu ja Mannu jaoks olid lained suured, põhi kivine ja sõita tuli kaldast kaugemal, et kivide vastu ei sõidaks. Juba kaugemale lainetesse lainelauaga sõitmine oli raske, kui sinna lõpuks kihale olid ujunud siis olid surfilaua peal päris väsinud ja me mõlemad Mannuga vajasime puhkust. Laineid vaadates tuli ka hirm sisse ja minul hakkasid käed kergelt värisema. Mõtlesin, et saaks ainult ühe laine ja kuidagi kaldale ja ega rohkem mul polegi vaja. Helen aitas laineid vaadata (ta oli rohkem kogemusi) ja nii ma pika vaagimise peale püüdsin oma esimest suurt lainet võtta, kühveldasin kätega nii kõvasti kui jõudsin end laine peale, kuid läks nii nagu pidi ja laine võtmisest oli asi kaugel. Laine võttis hoopis minu ja sain päris korraliku pesumasina, kui lõpuks pinnale tagasi sain vaatasin kiirelt seljataha, et ega uut lainet kihe peale ei rulli, õnneks läks hästi ja oli piisavalt aega, et uuest surfilauale hüpata. Kui uus laine mind tabas hoidsin vaid kümne küünega surfilauast kinni, et vaid kuidagi kaldale saaks. Läks õnneks :)
Peale seda seiklust istusin 10 minutit kaldal ja kogusin julgust, kaaslaste julgustuste saatel läksin teisele katsele. Ega see palju paremini ei läinud.
Mannu oli veidi osavam ja sai ühe laine kätte, kuid see oli nii suur, et päris püsti lauale ta tõusta ei julgenud, kuid siiski esimene samm. Järgmisel korral kindlasti see tal õnnestub!
Helen said vist kolm lainet ja kõik kaldal vaatlejad, kes teadsid täpselt kui raske see on, elasid talle maruliselt kaasa.

Võistluse lõpupilt ühe eesti lipu värvides lauaga.

Peale lõunat otsustasime minna veel oma liivase põhjaga randa väikseid turvalisi laineid vallutama.

Õhtul oli kogu eesti pundiga pika laua taga õhtusöök ja muljetamine.

Viimasel päeval Dulanis puhkasime raskest võistlusest. Reedel oli ka auhinnatseremoonia. Mannu oli nii tubli, et pedaalis end lausa auhinnalisele teisele kohale!!! Uhuu!!


Viimasel õhtul nautisime mereande, söökide tellimiseks pidi inglise keelset ja hiinakeelset menüüd võrdlema ja samasugused pildid kokku panema.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar